MärksõnaEluteadus

Rohelisest Eestist

Prindi

Ivar Tamm

1

Aeg-ajalt on lohutav mõelda - eriti hetkedel, mil maailm mingil põhjusel väga mustana näib -, et üleilmne tuumakatastroof jäi ju siiski puhkemata.
Miks ei võiks sama kehtida ka näiteks ökokatastroofi suhtes? Kas lahendus ei või olla midagi hoopis muud, kui esmane kaalutlemine pakub?

Mänguteooria kasutamine tuumasõjastsenaariumite läbimängitamisel demonstreeris inimvõimet liikuda suvalise ideega kiiresti absurdi. Algselt sõjalaevade optimaalse tuleavamiskauguse leidmiseks kasutatud metoodikaga (mitte avada tuld liiga vara, mil tabavusprotsent jääks liig madalaks, kuid mitte ka venitada, pakkudes vaenlasele nõnda liiga häid šansse), jõuti preventiivsete tuumalöökide üle arutledes megalaipades (megadeath) arvutamisse. Et kui üks pool kaotab esimese löögiga nii ja nii mitu miljonit inimest, aga teine 10% vähem, kas siis ikkagi tasub rünnata. Ehk teisisõnu: leiti otsetee hullumeelsusesse.

day after (JPEG) Hirm näitas lihtsaima ja näiliselt kõige mõistlikuma lahenduse: löö esimesena ja nii kõvasti, et vastane ei tõuseks. Vist peaaegu kõik võimalikud stsenaariumid viisid pääsmatult üldise tuumasõja vallandumiseni.
Mis oli seda jubedam, et kõiki tuumakatastroofi võimalikke tagajärgi keskkonnale ei suudeta ka praeguste teadmiste ja arvutusvõimsuste juures kindlaks teha. Imaginaararvude ja arvutuslükati kombinatsioon tulevikunägemisel oli kas või kliimamuutuste ennustamiseks ikka väga nadivõitu. Võimetus oma tegude tagajärgi isegi mitte aimata pole aga meie liigi tegutsemistungi suurt pidurdanud.

Siiski, nii ei läinud. Seletusena on arvatud, et eksisteerib tuumatabu - nuclear taboo, ületamatult tugev mõtteline keeld, mis on nõnda kinnistunud, et pärast Hiroshimat ja Nagasakit tuumarelva kasutada ei saanud.

Lahtiseletades: tabu võib olla üldine, peaaegu kõigis ühiskondades kehtiv, näiteks intsesti välistav, kuid võib olla ka lokaalne, vaid kohalikus kultuuris kehtiv, millest väljast tulnu ei pruugi isegi aru saada.
Selles tähenduses oli näiteks sõjagaaside mittekasutamine II maailmasõjas tõenäoliselt kohalik tabu, tingitud käsuliinis piisavalt kõrgel asuvate isikute isiklikest kogemustest I maailmasõjas. Sest hiljem on gaasi rünnakurelvana nii lahingutegevuses kui terroristide poolt kasutatud. (Kardetavasti oli analoogia põhjal ka tuumarelv siiski vaid mingi lokaalse tabu all. See tähendab, et püsib tuumakonflikti või terrorirünnaku oht.)

Kuid lootused võib panna ka sellele, et inimkond on võimeline vaistlikult tegema õigeid otsuseid.

Või, et need tehakse tema eest. Ühesõnaga, et toimib mingit sorti ettehooldus, kasvõi selline, et biosfääri iseregulatsioonivõime on domineeriva liigi toimest tugevam, kuid siiski ei pea see ilmtingimata tähendama inimkonna kui kultuurilis-bioloogilise entiteedi lõppu. Näiteks võib ökokatastroof jääda toimumata, sest paljudes maakera piirkondades variseb AIDSi leviku tõttu sotsiaalne ehitis kokku. Industrialiseerimine jääb ära, sest need elanikkonnakihid, mis oleksid teaduslik-tehnilise revolutsiooni vedajateks, on ühtlasi ka suurimaks riskigrupiks. (Muidugi mitte prostituudid-narkomaanid, vaid lihtsalt nooremad-elujõulisemad).
Selline olukord on mustas Aafrikas juba tekkimas, aga sarnane stsenaarium võib käivituda ka näiteks Tallinnas. Ma ei tea, kas on väljaarvutatud, millise haigestumise protsendi korral haridus, meditsiin ja majandussüsteem üldiselt ohtu satuvad. Inimene liigina muidugi välja ei sure, ajaga toimub uus kohanemine pealetungiva viirusega, aga progressi mootorisse on visatud paras peotäis liiva. Nii et looduses pääseb valitsema tasakaal... või ei pääse.

Ehkki tuumasõja eskatoloogiline sümbolväärtus on suurim, on ka keskkonna hävimine piisavalt hirmutav. Keskkonnaeetikas siiski sellist tuumatabuga võrreldavat nähtust veel pole.
Küll sunnib aga tehnoloogia arenguga kaasnev elukeskkonna häving mitmeid mõtlejaid selle üle arutlema. Praegu tundub, et ülekaalu hakkab saavutama “süvaökoloogia” ehk siis mitteinimesekeskne vaade ökoloogiale, mis rõhutab vastandina “pinnalisele ökoloogiale” kõikide olendite võrdsust eetilises plaanis.
Inimkeskne tavaökoloogia otsib pigem võimalusi reostuse hajutamiseks, materiaalsete võimsuste ja teaduslike teadmiste kasvu võimaldamist ja otsib teid sellise “euroopaliku” maailmanägemisviisi säilitamiseks. Üldiselt tahetakse saada kõik: et majandusliku heaolu pideva kasvu kõrval säiliks elamiskõlblik elukeskkond ja samas saaks mõõduka hinna eest ka südametunnistust rahustada.
Ilmekas näide on põhjapoolkera asukate mugav mõtteviis, et ülerahvastus on arengumaade probleem. Kuna aga üks norrakas kahjustab keskkonda umbes samapalju kui 50 namiiblast, siis pole ka sorteeritud prahist, rohelise märgiga kaupade ostmisest jms. suurt kasu - eurooplast iseloomustab ennekõike siiski üüratu saasta tootmine.

wtc (JPEG) Üldiselt aga viivad sellised mõtteskeemid ikkagi eetiliselt kahtlastele järeldustele. Loogiliselt peaks siis arutlema, et kuna homo sapiens avaldab keskkonnale liiga suurt mõju, siis kumb on ökoloogilisem: kas WTC tornide purustamine või Darfuri tapatalgud? Põhimõtteliselt on börsimaakleri keskkonnakahjulikkuse koefitsent võrreldes arengumaa põlduriga kindlasti üsna täpselt väljaarvutatav, samas on jälle läänemaailma valgekrae likvideerimine tunduvalt ressursimahukam.

Miks aga peaks tervemõistuslik inimene sedalaadi arvutuste maailmas elamist ökokatastroofile eelistama?

Süvaökoloogia seisneb ennekõike siiski kontemplatsiooni väärtustamises. Süvaökoloogia tähendab jõudmist läbi mõtluse eneserealisatsiooni.
Arusaamine, mis tuleb läbi sügava kogemuse ja pühendumise, toob endaga uue eetika ja peaks muutma meie suhet keskkonnaga. Kui selliseid väiteid pole isiklikult sügavalt läbitunnetatud, jäävad nad vaid sõnakõlksudeks. Vaid kirgastumiseni jõudmine võimaldab üldse mingit mõistlikku süvaökoloogiat.

Siit tuleneb muidugi süvaökoloogia kõige vastuolulisem punkt: et saavutada tulemusi, peaks see olema massiliikumine, samas, kuidas kujutleda modernistlikku, tõtlevat ühiskonda, mille suure osa moodustavad aastaid mõtlusega tegelenud indiviidid? Kuidas tuua kontemplatsioon seda põhimõtteliselt halvustavasse tänapäeva lääne ühiskonda?

Rohelised massiliikumised on üldse veidi kahtlased, nad kipuvad sarnanema peltsebuli väljaajamisele peltsebuliga. Olles ise moodsa ühiskonna lapsed, ei soovi nad tegelikult mingeid põhimõttelisi muudatusi ja ega midagi suurt teha suudetakski.

Igapäevamõtlemises me üldiselt ei arva, et kümme lolli tuleb kokku ja moodustab ühe targa. Pigem kipume enamasti empiiriliselt kogema vastupidist, kultuuris ja ühiselus aga oleme implitsiitselt sellises võimaluses veendunud.

Keskkonda loodetakse päästa ja parandada uute ja paremate teadmiste abil. See tee võib aga põhimõtteliselt ummikuks osutuda. On tagurlasi, kes väidavad, et informatsioonikoguse kontrollimatu kasv võib olla isegi üheks reostuse vormiks.
Kui arutleda teadmiste kumulatiivsuse üle, siis selgemalt paistab silma just tehnoloogiline areng, ehk siis kõvade teaduste rida, humanitaarias pole info lisandumine nii selge. Parafraseerides Richard Rorty kuulsat väitet võib seal tegemist olla mimikriga, lihtsalt teeseldakse info lisandumist. Kui eeldatakse mingit vundamenti, näiteks pühakirja, on võimalik aina lisada tõlgendusi, eksegeese, usupuhastusi - tegevus, mis vundamendi puudumise korral, ehk siis postmodernismis, omandab hoopis teistsuguse tähenduse.
Ökoloogiliselt võttes tunduvad teoloogia või feministlik kirjandusteadus tehnokraatiast ohutumana. Sellisel juhul on humanitaarteadused pigem kanal, kuhu üleliigselt vohavat mõistust suunata. Metafüüsika suudab looduskeskkonda otseseselt siiski vähem kahjustada kui tuumafüüsika, isegi kui nad mingist tasemest alates hakkavad samastuma.
Varjatult olen siin mängu toonud võimaluse, et aju areng on evolutsiooni kõrvalsaadus, põhimõtteliselt on lugu sama, mis paabulinnu sabaga: võimsam aju on seksuaalse külgetõmbe suurendajaks. Mehhanism võib olla sama, mis arvatakse peituvat uhkemate sarvede, kirevama saba, valjema hääle taga: kahandada silmatorkavate omadustega indiviidi ellujäämisšansse, demonstreerimaks võimalikule partnerile enda geenide elujõulisust, mis suudavad elus püsida ka ohtlikus pakendis.
Sellisel juhul on memeetiline evolutsioon lihtsalt geneetilise kontrolli alt pääsenud. Liiga võimsaks arenenud tunnust ei suudeta enam pidurdada... Või siiski? Kas semiootika on kaitseventiil geneetika vastu? Ja kui, siis kas ka piisav?

(JPEG)

Maale lähemale tulles, kuid siiski samal maailmapäästmise lainel püsides, on praegu päevakorras võimalik “roheline revolutsioon” Eestis.
Ehk siis paljulubav 2007-s aasta, nagu sellest kirjutab Marek StrandbergPaljulubav 2007-s aasta: “Pro Natura on organisatsioon, millega liitujad respekteerivad ühte olulist põhimõtet: inimene on vaid üks liik paljude hulgast ja johtuvalt peab ta ka oma käitumist nii majandades kui kultuuri edendades piirama ja korrigeerima. Tegemist on samas nii uute piiridega kui ka uute võimalustega. Pro Natura on otsedemokraatiat propageeriv ja sellest lähtuv organisatsioon.” Lühidalt on see Strandbergi kava uue roheliste liikumise loomiseks.

Väide, et inimene on üks liik paljude seast, viitabki süvaökoloogiale. Selle tuntuim esindaja Arne Naess oli aga selgel seisukohal, et põhi-ideid pole vaja liiga selgelt defineerida. Ja seda just sellepärast, et massiliikumine, mis üheltpoolt on vajalik nende põhimõtete ellurakendamiseks, on teisalt nende mõistmiseks võimetu. Rakendub ühisosa reegel, valitsema pääseb keti nõrgim lüli, mis teadagi suudab mõelda ja tunnetada väga piiratud ulatuses.

Religioosset valgustust ei saa peale sundida ega kuidagi vägisi välja pigistada. Süvaökoloogiline mõtlemine on aga “kvaasi”(?) religioosne. (Kasulik on lugeda näiteks Kalevi Kulli süvaökoloogia Eesti varianti Süvaökoloogia põhimõtted ökosemiootilisel alusel. Ilma vaimse äratundmiseta on tegemist kogumi tühjade väidetega. Ja see tee on ajaloos lõpmata arv kordi käidud.
Massiliikumisena suudetakse väärt ideed hämmastavasse perversiooni viia.
Rohelisel mõtlemisel on endalgi muljetavaldav minevik: sotsiaaldarvinism, natslik ökoloogia (Ernst Haeckelist Himmleri Endlösungini polegi kuigi pikk maa), ökofašism jne., jne.
Üks asi on tsiteerida saladuslik nägu ees Julius Evolat või René Guénoni, rääkida konservatiivsest revolutsioonist, memeetilisest evolutsioonist, minu poolest kasvõi Ernst Haeckeli sotsioloogia-alastest ideedest, teine aga kogu kaasneva ellurakendamine.

Ja mis puutub otsedemokraatiasse, siis eks me kõik ole kuulnud sellest, et 10 000 kirjutusmasina taga istuvat ahvi kirjutavad uue Piibli või Shakespeare’i kogutud teosed.
Nõus, aga seda ainult siis, kui käepärast on lõpmatult aega.
Lühemaajalises perspektiivis on see ikkagi küsitav tee. Digitaalse otsedemokraatiaga võib tutvuda ka wõrguaadressidel delfi.ee või rate.ee.

Kui Marek Strandberg ja ta mõttekaaslased suudavad Pro Natura organiseerida, siis ei seostu see liikumine praeguse Eesti suundumusi arvestades tõenäoliselt mitte biosemiootik Uexkülliga, vaid meie teise kuulsa kaasmaalase Alfred Rosenbergiga. Ja seda me just muidugi vajame, nii imagoloogiliselt kui poliitiliselt, kohe hädasti.

Uue liikumisega liituks tõenäoliselt äärmuslasi nii vasemalt kui paremalt, idealiste ja murelikke asjatundjaid, suur hulk poliitikutes pettunuid, kes loodavad midagi ja lihtsalt üldiste suundumustega kaasajooksikuid. Piisav osa ühiskonnast, et käivituks mingi “roheline revolutsioon”, tegelikult polegi vahet, kas luuakse Pro Natura (liiga selge paralleel Res Publicaga hakkab vististi segama, aga võibolla ei hakka ka) või tõstavad tungla sotsid või rahvaliitlased. Keskkond saab uue valitsuse märksõnaks.

Kaheksa kuu kuni pooleteise aasta möödudes on aga selge, et poliitiline plära on jäänud pläraks, roheliste majandusprojektide sildi all läbiviidud maksupettused ja utoopiad on tekitanud riigile miljoneid kahju ja rahvas on poliitikast võõrandunud. Nüüd siis ka keskkonnakaitsest. Lõpptulemusena lõikab ainukesena olukorrast - nagu alati - Reformierakond.

Põhimõtteliselt on võimalik skeem sarnane sellele, kuidas Edgar Savisaar on suutnud Eestis vasakpoolsust rüvetada.

Aga siiski on võimalik ka plaan B. Mis põhineb kahel lihtsal eeldusel:

-  1) keskkonnakaitse on võimatu kohalikku elanikkonda kaasamata, sest muidu on tulemuseks sissisõda (kuulsaim juhtum on Robin Hoodi tüli Nottinghami šerifiga hirvede küttimise küsimuses).

-  2) millegi saavutamiseks on vaja häid, teostatavaid ideid ja palju ressurssi.

(JPEG)

Hea idee on Eesti rahvuspark Eestimaa rahvuspark (kasutan siin Kalevi Kulli ideed), mille sissejuhatuseks võiks olla Natura 2000, palju ressurssi on Euroopa Liit ja kohaliku elanikkonna kaasamiseks pole vaja mitte otsedemokraatiat, vaid häid poliitikuid. Eestis on ainult üks tõeliselt efektiivne partei - endiste karjäärikommunistide liikumine Reformierakond.
Kui nüüd keegi arvab, et võib tekkida maailmavaatelisi probleeme, siis mõeldagu sellele, et reformarite maailmavaade on kasum.
Kasum on aga ettevõtte omanike tulu, mis jääb järele, kui toodetud kaupade ja teenuste koguväärtusest on kõik muud tulud (palgad, üür ja intressid) maha arvestatud. Kui makstakse selle eest, et midagi ei tehta, on ka kasum tohutu. (Kes ei usu, võiks ära käia Põhja-Norras ja vaadata, kuidas saamid seal tööd teevad vaid igavuse peletamiseks, ja kuna raha on vaja kuhugi panna, siis iga aasta uue auto ostavad.)

(JPEG)

Rahvale peaks sobima võimalus ühendada meeldiv (laisklemine, või viisakamalt öeldes madala intensiivsusega elustiil), eetiline (seda ökoloogia ju on) ja kasulik (raha).
Igaüks saaks teha, mida õige eestlase süda ihaldab: põllundusfanaatikud mahedalt põldu harida (üldse on mõistlikum toetusi maksta pigem reostust tekitavast ületootmisest hoidumise eest), rahvuslased saavad hea ettekäände, et immigrante eemale hoida (see oleks ka ainus viis, sest loodukaitse kaalub kindlalt üles ksenofoobiasüüdistused), kõvasti läheb vaja ka ametnikke - looduskaitsefunktsionäre, relvastatud inspektoreid (mõned neist võivad ju aeg-ajalt NATO missioonidel käia, kui soovivad), rahvaluulekogujaid, metsamehi jne. jne. Ühesõnaga, oma nišši võiks leida iga eestlane.

Rahvusvahelise tähtsusega kaitseala kaitsmine pole aga mitte ainult üleeuroopalise, vaid koguni üleilmse tähtsusega. Tegelikult oleks kogu või vähemalt ülekaalukalt suure osa Eesti alast kaitsealaks muutmine globaliseerumise tingimustes üks mõistlikemaid mõtteid.

Ja ongi Eesti Nokia leitud. [1]

1

[1] Vastukaja, ehk süva- ja mitte-süvaökoloogiast Eestis:

Lugesin neid kirjutisi põhjalikumalt. Paraku pole mu arvamused praegusel kujul paremad kui kes tahes teise omad. Kalevi vaadetega võiks vaielda puht isikliku filosoofia tasandil, Strandbergi kirjutistes aga arvan olevat faktuaalseid möödalaskmisi.
See võtaks pisut aega, et seda tõestada.Ma ei oska praegu lubada, millal selleks mahti saan. Neile möödalaskmistele vaatamata leian Strandbergi filosoofia olevat rohkem praktilise ja elulähedase. Kui arutluse eesmärgiks on see kuidas Eesti, Euroopa või kogu maailma peaks oma arengut kavandama, siis saab reaalselt lähtuda vaid valitsevaist oludest.
On selge, et Strandberg on keskkonna-alastel teemadel omajagu mõtisklenud, kuid samas on sinisilmne uskuda, et praegused "ökotehnoloogiad" oleksid need ideaalsed. Võtame kasvõi tema mainitud märgaladel põhineva solgipuhastus-susteemi. Teatud tingimustes on see hea, ehk siis sama hea kui oma solk metsa puu alla maha valada. Kui seda pole väga palju, siis see laguneb looduslikult enne kui ta põhjavette jõuab ja protsessi käigus muudab maalapi viljakamaks kus magusamad marjad kasvavad. Ju arvati ka kunstlikke veepuhasteid tehes, et printsiibid, mis puhastite ehitamiseks valiti, olid kas keemiliselt või bioloogiliselt kõige efektiivsemad.
Praktilise kasutuse käigus tulid välja puudused ja nüüd leiame,et "ega looduse vastu ikka ei saa" ja teeme kunstliku märgala solgi puhastamiseks.
Ühel heal päeval aga tuleb maa-puudus ja siis võib tunduda lubamatu luksusena et hulk hektareid või ruutkilomeetreid on solki puhastavate "ökosüsteemide" all. Ja tolle aja uusi teadmisi kasutades tullakse välja uute, kompaktsemate tehnoloogiatega. Mis toob meid tagasi teaduse ja koolituse väärtuse juurde - see peab meid aitama ümbritsevat (nii elus kui eluta loodust, kaasinimesi, universumit) paremini mõistma, kasutama, säästma ja kui meil selleks oskust on siis miks mitte ka muutma-parandama.

Asko Noormets

2004-10-11

MärksõnaEnergiasõjad

MärksõnaMänguteooria

MärksõnaRaha

MärksõnaSemiootika

MärksõnaViirus