Teemad

MärksõnaEluteadus

Keskkonnaeetika võtmetekste

Prindi

.

1

Lugemissoovitus:

Keskkonnaeetika võtmetekste

Keskkonnaeetika võtmetekste (PDF)

Koostajad ja toimetajad Aire Vaher, Riste Keskpaik, Külli Keerus. Tõlkijad Riste Keskpaik, Indrek Reiland, Silver Ratasepp, Aire Vaher. Väljaandja Eesti Keele Sihtasutus.

Keskkonnaeetika sünd iseseisva filosoofiadistsipliinina 1970ndate aastate algul on lahutamatult seotud keskkonna-probleemide teadvustamise ja üldise keskkonna-teadvuse tekkimisega 1960ndate teises pooles. Koos ettekujutuse tekkimisega ökoloogilisest kriisist, mis ohustab inimkonna edasikestmist talle omases keskkonnas, tekib ka sügavalt tunnetatud vajadus muuta keskkonnaga ümberkäimist.

Käesolev kogumik sisaldab väikest valikut tõlkeid keskkonnaeetika distsipliinile aluse pannud tekstidest: Aldo Leopoldi „Maa eetika”, Lynn White’i „Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juured”, Richard Sylvani „Kas on tarvis uut eetikat, keskkonnaeetikat?” ja peatükki „Kõik loomad on võrdsed” Peter Singeri raamatust Animal Liberation (Loomade vabastamine). Kõik nad ilmuvad eesti keeles esmakordselt.

***

Loe ka: Aldo Leopold. Mõeldes nagu mägi

Sügav, rinnust tõusev ulg peegeldub järsakust järsakusse, rullub mäest alla ja hajub viimaks öö põhjatus kauguses. See on metsiku ja hoolimatu nukruse väljapaisk ning põlgus kõigi maailma hädade vastu. Iga elusolend (ja võib-olla nii mõnigi surnu) tõstab seda kutset kuuldes pea. Hirve jaoks on see meenutus kõige kaduva teest, männile ettekuulutus kesköisest rüselusest ja verest lumel, koiotile lubadus peagi saabuvast korjusest, talumehele pankrotioht, kütile kuul-kihva-vastu-väljakutse. Kuid kõigi nende lootuste ja kartuste taga peitub veel üks sügavam tähendus, mida teab ainult mägi. Vaid mägi on olemas olnud küllalt kaua, et erapooletult kuulata hundi ulgumist.

Kas taim tunneb vähem valu kui loom? Elusolendite väärtustamine vastavalt nende sarnasusele inimesega. (Keskkonnaeetika konverents Tartus, 2005)

Kuna inimesest erinevate elukate tundlikkusmehhanismid on teistsugused kui inimesel, siis järeldatakse, et nad on vähem tundlikud. Selline arutluskäik põhineb antropotsentristlikul ettekujutusel, et evolutsioon on inimese välja kujunemisele suunatud progress, ja kõik muud elusolendid justkui oleksid vaheetapid "muda" ja inimese vahel, ja seetõttu inimesest primitiivsema ülesehitusega. Mida fülogeneetiliselt kaugem mingi liik inimesest on, seda "primitiivsem" ta on. Tänaseks on alust arvata et selline arusaam on vale.

Kas lemmikloomade pidamine on õigustatud?

Kui püüda keskmise loodusliku looma enesetunnet ette kujutada, siis elu inimese juures tundub neile tõenäoliselt mingi painava narkounenäona, kus kõik asjad on kuidagi veidrad ja valesti.

Kuidas ära seletada ökoloogilist kriisi?

Probleem aga eeldab juba definitsiooni kohaselt lahenduse võimalust. Seetõttu võiks esimene samm keskkonnakriisi transdistsiplinaarse käsitluse poole olla see, kui omavahel suudaksid dialoogi astuda suunad, mis kriisi põhjendavad ja suunad, mis seda lahendavad. Hetkel aga tundub, et seletajate fatalism ja lahendajate progressivism rabelevad teine teiselpool kriisibarrikaadi.

1

2016-11-12