MärksõnaEesti ajalugu

Johann Wolfgang Goethet imetledes

Prindi

.

1

“Siin näen teid jälle, viirastuvad kujud,
kes olnud noore, nukra pilgu troost!
Kas, kangastus, jään võrku, mida kujud?
Kas hing veel haarat muistsest petteloost?
Sa tuled, tunglev parv, sa voolad, ujud -
hää küll, siis tõuse öisest uduvoost!
Mu põu täis liigutust, täis noorusjõudu
su tundes sahisevat võlusõudu.”

Johann Wolfgang Goethe

Goethe sajanda surmapäeva puhul

Ants Oras

Meie haritlaskond - eriti noorem - on viimase aastakümne kestes ikka enam ja enam ära pöördund Saksamaast. Olime tõesti ülemäära pidand hingama seda keskpärast õhustikku, mida meile olid vahendand eeskätt baltisakslased oma võrdlemisi vähe valgustet vaimuga. Lutheri, Bismarcki, Goethe ja Schilleri nimed suus, püüti meile sisendada kõigepäält ainult kahe esimese, või õigemini ainult Bismarcki ja tema järglaste hingelaadi. Kuivõrd tüütuseni rohkesti, ei sisaldand siinse saksa kooliseltsi raamatukogud kirjandust, mille lipukirjaks ja mõnikord ka päälkirjaks oli „Mit Gott für König und Vaterland”! Nende ridade kirjutaja on saand neist vaimlisist väärsünnitisist oma osa nautida, mille tulemuseks on olnud palavikuline püüd sellest sumbund atmosfäärist välja pääseda humaansemasse, avaramasse maailma. Isegi Goethe, Schiller, Wagner, Nietzsche osati vastumeelseks teha. See ühekülgsete ülistuste lõpmatu hulk, millega eriti esimesed kaks mähiti viirukipilvedesse, kust ei paistnud enam läbi nende tõeline pale, on saksa kirjanduse nimele kindlasti toond rohkem kahju kui kasu. Saksa klassikute inimlikkude ja kunstiliste väärtuste tundmisest oldi meil tol ajal läbistikku vist veelgi kaugemal kui praegu. Ekstaatiliste või alandlikult väikekodanlikkude monograafiate vool oli omane huvi nende tõesti suurte isikute vastu pigemini hävitama kui kasvatama. Saksa kirjanduse üldiselt mitte väga kõrge taseme tõttu olid need ja mõned muud pooljumalad sattund sama kõrgele pjedestaalile kui Nelson Londonis Trafalgar Square’il - neid ei küünit üldse vaatama, ega olnud selleks tahetki.

Sellest suhtumusest oleks põhjust loobuda, ja Goethe saja-aastane surmapäev on vist parim võimalus selle tarbe meenutamiseks. Eriti Saksamaa suurima luuletaja ja vist üldse saksa rahva suurima vaimu, vastu oleks tarvis asuda teissugusele seisukohale. Nii väga olümplane kui Goethe ongi, ei ole ta mitte ainult seda, vaid ka tõeline inimene ja poeet. Ärgu teda vaadeldagu läbi viirukisuitsu, vaid püütagu teda võtta vahenditumalt - püütagu teda näha nagu ta oli, mitte ainult ametliku jumalusena, kelle nimegi mainimine mõjub jahen-elavalt.

On ju õige, et Goethe ise mõjus kaasa müüdi tekkimiseks sellest „klassikust”, keda kõik tunnevad end kohustet kiitma, kuid vähed lugema. Salanõunik ja pääminister, kelle portreedel liiga palju kiiskab aumärke ja värvilisi paelu, palverändkondade vastuvõtja, kelle suhtumises ümbritsevasse maailma oli midagi tõrjuvalt formaalset ja kanget, ei ole tõeline, põhimine Goethe. See ametlik kuju ei ahvatle meid. Sõna „autoriteet” on antipaatne, sest see eeldab liiga sageli enda isikliku otsustusvõime summutamist. Kuid Goethe ei olnud kindlasti ainult autoriteet - temagi oli midagi ehtsamat ja väärtuslikumat. Selle tunde taaselustamine oleks juba endast toekas kultuuriline saavutus. Goethe nägemiseks inimlikumast perspektiivist näib tõesti juba viimane aeg.

Sakslased on korrutand tülgastuseni, et Goethe on „kõigi aegade suurim lüürik” või isegi „luuletaja”. Isegi nii tõsisel ja peenemõttelisel hindajal kui Wilhelm Diltheyl esineb see fraas. Need superlatiivid on petlikud ja õõnsad. Vaevalt võib väita, et Goethe oli maailma suurim luuletaja või lüürik, samuti nagu oleks julge öelda, et ta oli maailma suurim mõtleja. Tõsi küll, need kaks erikülge on tal ühendet nii orgaaniliselt nagu vaevalt kellelgi teisel renessansist pääle, kuid on raske tõrjuda muljet, et see ühendus on viind kompromissideni. Puht-luuletajaina on Dante ja Shakespeare siiski andnud rohkem kui Goethe. Isegi Faust ei kaalu üles Shakespeare’i parimaid tragöödiaid. Nii vapustavat kuju kui Lear pole Goethe loond, nii spirituaalse nägemiseni kui Jumaliku komöödia lõpp ei küüni temagi. Kuid mõõta saab teda siiski ainult suurimatega. Mida temale ka iganes ette heita - pärast Shakespeare’i ei ole ilmund ühtki tema mahu ja koguga luuletajat. Ning ta polnud mitte ainult luuletaja, vaid omaette suur intellektuaalne keskus, ühte isikusse koondund vaimline metropol.

On ülistet Goethe värsside sulavust - kuid näib, et temast sulavam on Puškin. On jumaldet tema luule vaimsust, seda mõtleva isiku alalist tunduvust läbi kujude, riimide ja rütmide - kuid isegi noorelt surnud Shelleyl oli seda sageli samal määral või rohkem. On tõstet pilvedeni tema suurt konkreetsust, võimet mulje äratamiseks, et ta kogu aeg „haarab täide inimellu” - kuid temast veelgi vastuvõtlikum meeltega jälgitavale maailmale oli John Keats. On imeteid tema klassilist vormitunnet, milles alati väreleb vaim, ilma et kaoksid kontuurid - kuid veelgi delikaatsemaid ja täpsamaid kontuure ja sama herka vaimu osutab Charles Baudelaire. Sellegipärast ei ole ükski neist mehist oma isiksuse tervikut suutnud arendada nii monumentaalseks, nii vaidlematult imponeerivaks kui Goethe. Ta elas kauem kui nemad, ja tal on vaimlise maailma ajaloos suurem koht. Temast väljub rohkem niite, ta on pannud rohkem liikuma, ta on tootnud rohkem püsivat. Ning kogu tema konkreetse produktsiooni taga tundub ürgenergiat, mille rakendumisvõime on mitmekesisem kui ühelgi teisel vaimlise ala esindajal viimaste sajandite kestes.

Tundub ju küll, et see energia ei ole saand alati otstarbekohaseimat kasutust, - et see selle asemel, et valanduda millessegi ainulaadsesse, ainukordsesse, saavutamatusse on liikund sinna ja tänna, koondumata üheks kõike keskendavaks hiiglahoobiks. Viimaste aastakümnete suurima reputatsiooniga Goethe raamatu autor Friedrich Gundolf, üks tema hardamaid imetlejaid, möönab, et Goethe selle asemel, et viskuda kogu oma geniaalsusega mingisse otsustavasse võitlusse elu ja surma pääle, eelistas tee, mis viis ümargusema ja täielikuma, kuid vähem intensiivse isiksuse arenemisele. Temast, kes alul nägi enda võrdkuju inimestele valgust riisuvas Prometheuses, sai ligipääsmatu Zeus. Kuid selles Jupiteris oli kõigele vaatamata prometheuslikku elementi, ja ka sellasena nagu see avaldund, see on, mitte kogu selle jõuga, mida oleks võind Goethelt oodata, on tema prometeism kaasakiskuv. Nooruse torm ja tung püsis temas väga kaua, ja veel pärast oma Weimari pääministriks saamist suutis ta oma Torquato Tassos anda ürgjõuliselt haarava kuju, mille hoogu ei vähenda itaalialik-roomalik klassika. Ning veel vanaseas kirjutas ta oma Marienbadi eleegia, millest selgub ilmsesti põhi jõudude püsimine isegi ministerlikkuse ja olümpluse katte all. Nii väga kui Goethet mõne tema kuivavõitu ja ainult „väärika” teose puhul kipudki võrdlema muuseumi marmor jumalaga, veendud ikka taas ja taas, et ta polnud ainult ega eeskätt muuseumiese - et temas elas püüd „surra ja sündida”:

Aber wenm du das nicht hast,
Dieses: Stirb und werde!
Bist du nur ein trüber Gast
Auf der dünklen Erde.

Kui erakordselt jõulisena ei alust and noor jurist oma maailmakirjanduslikku karjääri, kui ta isiklikkude elamuste ventileerimiseks avaldas Noore Wertheri kannatused! Koolid ja keskpärased kirjanduslood on rikkund enamikul meist ka selle teose puhul segamatu nautimisrõõmu. Kuid katsugem seda lugeda eelarvamusteta: see on siiski energiavalang, mis haarab algusest lõpuni ja milles panteistlikult avar tuum sulatab kõik suureks elamuseks. Otse kummaliselt mõjuv mahlakas, lai pintslilöök, tulvavad sõnad, mis paiguti paisuvad retoorikaks, kuid sagedamini osutavad käärivat jõudu, ossianlik hämarus, aga sinnasamasse sekka realistlikult ja koduselt-värskelt näht igapäevase elu stseenid - kõik näitab, et autor suutis kogu oma noorusolemuse valada ühte töösse. Sellasteks kontsentratsioonideks näib ta tol ajal olnud korduvalt võimeline - kahju ainult, et ta sellest püüustki küpsemas eas liiga tihti loobus „kultuuri” - tõesti verre imbuva, kuid titaanlikku, eluliselt lõõskavat põhja aegapidi summutada tahtva kultuuri kasuks, mille läbi ta on saand saksa rahva suurimaks harijaks, kuid on iseennast takistand saavutamast tippe, mis võib-olla oleksid ületand kõik senioleva luule. „Stirb und werde” on hüüdsõna, mida ta ei võtnud kuulda läbi kogu oma elu.

Kuid see oleks ehk olnud liig isegi esmajärgulise geeniuse kohta. Goethe noorustoodangust jääb igatahes mulje, et ses uued jõulised mahlad käärivad plahvatusastmeni, ja on hämmastav, kui harva Goethe suurest pateetilisest tundest hoolimata andus retooritsemisele. „Muhamedi laul” näitab, kui võiduka laiusega ta elujõu pursik võis voolata värssidesse, ja kui loomuliku kindlusega Goethe suutis oma tundeelektri koondada kindlasse vormi kuni avara, majesteetliku lõpuni. Teame küll, et temagi elas läbi loomishetki, mis lähenesid hullustusele oma äkiliste prahvangutega:

Um Mitternacht wohl fang ich an,
Spring aus dem Sette wie ein Toller.
Nie war mein Busen freudevoller...

Kuid see geniaalsus polnud geniaalitsemine. Tema suured impulsid leidsid alatasa sobivaid sümboleid, milles hoogne sisu sai täieliku kehastuse. Tema nooruslüürika on võimsaimalt vibreerivat, mida viimased sajandid tootnud, ühtlasi aga ka nii selge, konkreetne ja endastmõistetav, et kõik „Kraftgenie” assotsiatsioonid sumbuvad sinnasamasse. Neid lugend ei üllatu põrmugi Wielandi ant kirjeldusest tema kohta:

Me keskel ta seisis ja võitis meid kohe,
too võimas nõidur - ent mitte sihik
kui õnnetust ähvardav pilverünk,
ja tema ratsuks ei olnud lohe!
Ei, sorts too oli täis võluvust,
ta silmapaar oli kiirgav must, -
kaks põlevat silma täis jumalatarmu
tõid hävi ja välku, hurma ja armu.
Nii ilmus ta, üllas ja võimukas
kui vaimude riigi kuningas;
ning keegi ei hakand küsitlema:
me tundsime kõik, see oli tema!
Me tundsime - iga me aist ja vaist -
ta ülevat ilmutust ebamaist.
Ei olnud üle maailma läve
veel ükski astund nii suur kui too -
mees, kelles ühines ülim hüve
ja ülim maagia inimsoo!
Kus elaks vaim, kes nii kaasa kisuks -
kes, kartmata looduse määratust,
nii kindlalt, ei ühtegi vääratust,
kõik ollused sulataks kuldseks sisuks,
kes igasse kurru nii sügavalt naaraks
ja nõnda vägevalt kõiksust haaraks?

Ei ole ime, et inimene, kes nii mõjus oma kaasaeglastesse, suutis luua Fausti esimese osa - teose, mis on tema püsivaim pärandus maailmale. Selle mõju meisse on peaaegu sama tugev kui tol ajal. Isegi selle puhul kirjutet liialdavad ülistused suudavad vaevalt halvata energiat, mida see sisendab nüüdselegi lugejale. Nägemuste küllus, värsside muusika, hoog, graatsia ja vaheldusrikkus ning ühtlasi erandlik ideeline jõud teevad selle parimaks, mis saksa kirjandusel pakkuda. Kui Goethe kuskil poeedina ligikaudu võrdub Shakespeare’ile, siis siin. Isegi Kuningas Leari traagikani küünib ta peaaegu - mitte täiesti - oma Gretcheni kujuga. Macbethi ülimaisus, Hamleti valus ja puuriv mõte, Ophelia inimlik liigutavus näivad ses draamas ühinevat üheksainsaks terviklikuks saavutuseks, millel puudub ainult üks nüanss peenust ja mõni kraad vapustavat elektrit, et ühte kehha koondada kõik Shakespeare’i loomingu ülimad kvaliteedid. Ning võib-olla ületabki see Shakespeare’i oma teravalt formuleerit mõtete reljeefsuselt. Ei saa küll salata, Shakespeare on universaalsem ja sügavam inimeste kujutaja, tema suurimates tragöödiates on rohkem poolpeidet varjundeid, tema vaimus on maailm suland voogavamaks kaaoseks, millest mõttekujutus on moodustand veelgi elavama ja ehedama kosmose, tema sõnadel on suurem võim suggereerida ja liikuma panna, ta on kunstnikuna komplitseeritum ja ühtlasi ürgjõulisem nähe - kuid Goethes elab võib-olla veelgi suurem, mõttehoog, ääretu tunnetustahe, mis on saand abstraktsema, kuid jälgijat oma hüpnoosi alla sundiva väljenduse. Hamleti monoloogide peenekoelisve ei ole Goethe saavutand, tema närvid ei ole veel nii tundlikud või keel ei ole veel nii arenend, tal puudub see „murt muusika”, see ainulaadne delikaatsus, mis Macbethis, Hamletis, Kuningas Learis on lahutamatult seot mingi saagasangareid meeldetuletava suurusega. Kuid Goethe metafüüsiline tung on suurem. Shakespeare’i suured kangelased koondavad enestesse nii palju ürgset elamusmaterjali, nad on seevõrra inimeste kvintessentsid, et kasvavad üle hariliku inimsuse piiride, kuid neid käsitelles ei ole Shakespeare siiski andnud tüüpe, vaid indiviide. Faust on nende kõrval tüüp ja probleem õige puhtal kujul. Inimesena ta ei puuduta meid seevõrra kui teat üldinimliku tungi kehastusena. Ja kuna see tung elas tugevaimal kujul Goethes eneses, siis on Fausti kõned haaravad - vahest, haaravamad kui tema teod. Neist kõnedest tundub iha inimelu piiridest üle jõuda, kõiki tõkkeid purustada, saabuda mingi absoluudini, mida kuski ei defineerita, kuid mille poole Fausti - ja Goethet - kisub tagasihoidmatu kihk. Rahuldamatus, kirglik edasiruttamine printsiibina sai Faustis nii monumentaalse konkretiseeringu, et ta on saand terve üheksateistkümnenda sajandi võrdkujuks. Võib-olla just sellepärast, et ta on Shakespeare’i kangelastest ühekülgsem, et tema taga tunduv mõte on ilmsem, ta mõjuski nii ülivõimsasti järgnevasse mõtte- ja tunde joovastust kujundamisele eelistavasse romantika ajajärku. Ameeriklane Irving Babbitt näeb Fausti olemuse kahes valemis: „Am Anfang war die Tat” ja: „Gefühl ist alles”. Õieti on Fausti tung otstarbetu. Miski kujuteldav ei suuda teda rahuldada. Ta otsib liikumust, otsib elu selle koguulatuses, ja seetõttu ta vahel mõjub mingi sihitu perpetuum mobile’na, mis siiski liigutab oma inimlikkusega meeli. Temas elav liikumisrüht ei peatu ühelgi ajutiselt omaksvoet ideaalil, ja õieti näib, et see ei otsigi ideaali, vaid kütteainet enda tulele. Kahtlemata on see ratsionalistliku, kindlaid raame ja eesmärke määrava klassitsismi suurim vastand. Kui Goethe hiljem, näidendi teises osas, seob Fausti üldkasulikkude ülesannetega, kui ta teeb temast administraatori ja merelahtede mandriks muutja, tundub kõik see tegevus väiklasena ja välisena võrreldes esimese osa titaaniga, keda rahuldab ainult kõik. George Santayanal on õigus, kui ta leiab selle hääkodanliku askelduse olevat võõrastava. Goethe tegi Fausti pärastpoole samasuguseks pisiriigi pääministriks kui tema ise, ja paiguti tundub isik, kes oli enda hinge müünd kuradile, teose teises osas sama absurdina kui Goethe oma salanõuniku graviteetsusega. Alul nii eluline kuju jääb suhteliselt kahvatuks ja väikeseks, kuigi lõppstseenide ülimaine müsteerium kisub ta uuesti suure luule atmosfääri.

Faust, eriti selle esimene osa, on maailmakirjanduse keskseid teoseid - see on praegu kindel ja lõpmatuseni heietet fakt. Kuid kõigepäält sakslastele ta pidi muutuma lähemaks ja omasemaks kui ükski teine kirjandustoode - mitte ainult sellepärast, et see oli sakslase kirjutet, ja et ükski teine sakslane polnud loond midagi sellele ligikaudugi võrduvat. Romantikute filosoofia on Fausti kujus suurelt osalt juba ennakult leidnud luulelise formulatsiooni. Eriti Fichte mõttestik oma dramaatilise kujutlusega minast, mis määratu energiaga loob kogu tajutava ja mõistetava maailma, sisaldab palju Fausti raugematust dünaamikast, tema tundest, et ainult igaveses heitluses ja tegevuses - tegevuses, mis ise on tähtsam kui kõik võimalikud saavutused - seisab elu. Anglosaksi mail nii menukaks saand sakslane Lion Feuchtwanger kirjeldab kuski saksa vaimu olemust mingi küllastumatu ihana metafüüsilise mõtluse järgi, ükskõik kas see mõtlus annab tulemusi või mitte. See on lakoonilises formulatsioonis vaatekoht, mis sarnaneb väga sellele, mida esindab Faust, kes algusest pääle peab end hävingu vääriliseks, kui peaks rahulduma ükskõik kui kaunist ja rikkast hetkest. Filosoofiliselt võetuna võib see seisukoht olla absurd, kuid Goethe enda projektsioonina kirjandusse on Faust mõjuv ja haarav. Noorest Goethest jutustetakse, ta olevat endas kannud „otse Kaini needust” - püsimatuse needust, tungi purustada meelsaimadki sidemed, et otsida uusi elamusi, sõprusi ja armastusi. Ta ei suutnud ega tahtnud endale pääle panna mingit sundust, kuid ei saavutand seetõttu ka tasakaalu, hävitas teisi ja kannatas ise, laiendades oma kogemuste tagavara, ilma et oleks siiski ühelgi puhul alustet teed samrnund täiesti lõpuni. Samasugune on Faust - kihklev, otsiv, haarav, edasipõgenev.

See, mis Faustis pääle põhiidee ja päätegelase kõige tugevamini mõjub, on lüüriline orkestratsioon. Oma lõplikul kujul see on pigemini poeem kui draama. Pikad lüürilised monoloogid, vahelepõimit laulud, ballaadid, hümnid teevad sellest sümfoonilise teose, milles sündmustiku kontuurid mõnigikord kipuvad laiali walguma, kuid alati püsib luuleline jõud. Shakespeare’il puuduvad sellased pikad kõrvalekaldumised. Kui ta annabki sageli voli oma lüürilisele andele, siis ainult hetkeks, ja lähimas seoses tegevusega. Leari väljakutse loodusjõududele on suurejooneline lüürika, kuid see on ühtlasi eraldamatult seot meie kujutlusega Learist enesest. Äikeses mahajäetuna ekslev hallpäine, hullund kuningas on eeskätt dramaatiline kuju, ja tema sõnad, nii aischüloslikult suured kui nad ongi, on selle konkreetse isiku loomulik, paratamatu eneseväljendus. Fausti monoloogide puhul on side tema kui indiviidiga mõnigikord lõdvem. Faust muutub Goethe ilmavaate otseseks sõnastajaks, ilma et formulatsioon möönduks küllaldaselt tema individuaalse iseloomu kohaseks. Niisugustel puhkudel ta on ettekäändeks mõttelüürikale, näiteks kui ta pöördub looduse poole panteistliku pihtimusega. Ometigi ei ole see kahetsetav - niiviisi esitetav lüürika on seks liiga esmajärguline, ehkki see mõnikord killustab teost, kui dramaatilist tervikut. Ning mõnel puhul on ka situatsioonist enesest välja kasvav lüürika nii harukordselt jõuline, et keegi pole samas laadis kirjutad midagi paremat või isegi võrdset. Niisuguste saavutuste tipp on vististi Gretcheni palve jumalaemale - täiesti konkreetsest seisukorrast võrsund, kuid ühtlasi teatavat tunnet nii teravalt ja tühjendavalt väljendav, et see traagiliselt jõult on väga lähene Kuningas Leari hiilgekohtadele.

Kuid ükskõik kellega Fausti võrrelda ja missugusele täiusastmele teda seada - see on üks neid väheseid teoseid, mis on saand sümboolseks müüdiks selle tõttu, et sellesse on koondund suure ajastu elutunne ja elamusjõud täielikumalt kui kuhugi mujale. Oma tõusude ja mõõnadega on see raamat ühtekokku Rousseaule ning tormile ja tungile järgneva tundmis- ja elamiskire ajastu suurim toode, ja me elame veel praegugi faustilises õhustikus. Ei ole ime, et Byron, kes ei tunnud saksa keelt, isegi mõnede iseloomustavate kohtade suusõnalisest proosatõlkest inspireerus sellel määral, et terve ajajärk tema küpsemat loomingut seisab Goethe tähe all.

Goethe ei ole siiski ainult Wertheri ja Fausti esimese osa autor. Kummaski neist teoseist ei ole ta tasakaalne ega klassik. Mõlemad on tormitseva eneseväljenduse, mitte targa eneseharimise tulemused. Mõlemais elab sama vaim, mis sisendas Goethele Muhamedi laulu ja Prometheuse - nad on eeskätt isiklikud konfessioonid, kuigi objektiveerit, vormit kujul. Kuidas aga suhtuda Goethesse kui klassikusse, Goethesse kui „maailmakirjanduse” propageerijasse, kui igakülgse ja harmoonilise enesearengu harrastajasse? Milline on selle arenemisjärgu mõju Goethe kunstilisse toodangusse?

See Goethe nägi oma ideaali selles, et füüsilist ja vaimlist maailma võimalikult täielikult ja värskelt vastu võtta ja sellega oma isikut avardada. Ühtlasi ta püüdis kõike vastuvõetut muuta oma isiksuse orgaaniliseks osaks, s. o. mitte ainult omandada uut materjali, vaid see tõeliselt läbi elada, see lasta läbi oma tunnete ja intellekti ja siis see võib-olla uuel, individuaalsel kujul, goethestetuna, mõnes kunstteoses jälle välismaailmale esitada. Sellest väljast laenamise protsessist ei pääse keegi inimpsüühi struktuuri tõttu, kuid Goethe eriomadusks oli, et tal oli suurem andumisvõime välisreaalsusele kui inimkonna hiiglaenamikul, et ta suutis elu ja kirjandust vastu võtta vähemate eelarvustega ja seetõttu vähem moonutetult, peaaegu kogu nende ürgses värskuses, ning teiseks see, et ta psüühiline mehhanism oli jõulisem ja tema hingeline maht avaram. Tema mina oli vähemas hädaohus lämbuda omandet materjali rohkusse, ta ei olnud mitte eeskätt reservuaar, vaid tema vaim töötas haruldase alateadliku jõuga ümber kõik selle, mis sinna kokku voolas. Ta hoidus teadlikult liialt spetsialiseerumast, ta püsis asjaarmastaja, amatööri vaatekohal, kes võtab omaks ainult selle, mis teda sügavamalt riivab ja haarab. Kuid teataval elujärgul ta näib siiski olevat selle printsiibi unustand ja kahjulikul määral lasknud end välja kiskuda oma minast. Ta huvid olid liiga mitmekesised, ta uitis paljudele ihadele järgi, ja tema isiksus detsentraliseerus rohkem kui oli talle kasulik. Osalt sellest näivad tingit tema katsed kodundada saksa kirjanduses stiile, mis paistavad käivat risti vastu tema varasemale laadile. See näib eriti paika pidavat antiikse klassika suhtes. Ta elas selle intensiivsemalt läbi kui tema kaasaeglased ja suutis seetõttu luua teoseid, mis annavad või tunduvad andvat klassilisele stiilile teatava vitaalsuse ja kodanikuõiguse saksa kirjanduses. Hermann ja Dorothea ja Iphigenia Taurises on läbielat kunstteosed, neil on seda suggestiivset, elulist sisu, mis teeb kunsti mõjukaks, ja nad suudavad teisi ahvatella neid kogu nende vormiga jäljendama, kuid alles võrreldes neid töid Goethe varemate loometega näeb, milles seisab nende puudus. Kuigi Goethel jätkus jõudu antiikset vaimu elustada, oli ta siiski annud ära liiga palju oma endisest minast, et mõjuda oma esialgse intensiivsusega. Taotelles harmooniat, läheb ta mõnikord isegi konventsionaalsuseni, ta teeb liiga suuri kompromisse. Endise esilepuhkevuse sekka tuleb mingi püüd väärikuse ja majesteetlikkuse järele, mis ei ole täiesti endastmõistetav. Iphigeniat Taurises on peet otse ületamatult täiuslikuks, kuid see täius on ostet kalli hinnaga - veretukse kipub teose lõpu poole vaibuma. Sääl, kus Orestes näeb Haadese kangastust, on peaaegu visualiseeritavuseni reljeefsed tema fuuriate nägemused. Tundub mingit maaalust vägevust, mässu, mis tahab kogu aeg pinnale tungida, kuid mida hoiab piirides kunsti distsipliin - piirides, mis on ehk liigagi kindlad . Ootame kogu aeg selle maaväringuid tõotava elemendi täielikku vallapääsu, kuid oodat hetk ei saabu üldse. Saame ainult aimu sellest, mida Goethe oleks suutnud, kui ta ei oleks endale pääle võtnud mõõdukuse kammitsaid. Kuigi kangelanna on õilis ja puhas kui õrnim antiikne marmor, ei tee see tasa neid otse vanast kaaosest enesest tulevaid hääli, mida aimasime, kuid mis jäid kuuldumata. Miski keelab luuletajat hingeelu, vaatlemast alasti ja vapustavana, nagu see esineb mõnikord Shakespeare’il või Dostojevskil. On otsekui Goethe oleks tahtnud heita teravusi tasandava loori kogu oma minevikule. Kuivõrra loomulikumana ei tundu Goethe antiigiharrastus Korinthose mõrsjas, selles mitte ainult täiuslikus, vaid ka sügavas ja kirglikus ballaadis, milles, paganluse lõõsk lööb läbi vormi laitmatute proportsioonide. See ei ole enam marmor, vaid „ürgelamus” Gundolfi mõttes - mitte „klassitsism”, vaid suur klassika. Siin on põhitungiks „Stirb und werde” - samuti nagu Goethe suurballaadis Jumal ja bajadeer.

Selle, mis Iphigenia kõige oma ülevuse ja õilsuse juures jätab, puudu, annab samaaegne Torquato Tasso. Ka siin võlub ja paelub, harmoonia, päikseline ja graatsiline algus meelitab ootama rõõmsat arengut - kuid järsku toonid lähevad ägedaks, sügavaks ja rahutuks, kergelt võbisevad ringid värsipinnal löövad tugevaks veekeeruks, kuni avaneb mingi hullumeelsuse Maelström. Erakordne on siin võime iga tundefaasi, iga meeleliigutust kajastada vastava rütmi ja lauseehitusega. Patoloogilised värinad käivad keelest läbi, julgeoleku ja mängleva rõõmu tunne, millele vastasid virtuooslikult tasakaalsed värsid, taanduvad alul võõrastuse, siis ärevuse, siis hoogsa kire ja lõppeks meeleheite ees - ning ikka vähem köidab mõõdukuse tunne keelt, ikka üllatavamaks muutuvad meelesegadusele vastavad sõna- ja rütmipõimingud, kuni viimaks pole enam sedagi, vaid värsid löövad ühetaolise tugeva vooluna mingi sünge tühjuse poole. On ilmsesti tunda, kuidas esialgne taidurlik kunst saab tagasihoidmatuks impulsiks, mis valitseb keelt täiesti oma siseseaduste järele. Siin tungib esile sama Goethe, keda tunneme Wertherist ja Fausti esimesest osast - ainult veelgi süngemana ja pessimistlikuna. Usume siin kujutetava haige inimhinge reaalsusse ja paratamatusse enam kui Iphigenia marmorlikku ilusse. Maaalused jõud, mida Iphigenias ainult aimame, tungivad siin esile ja vallutavad maailma, ja alguse klassiline kirkus on nende süngusele vaid ainulaadselt mõjuvaks iooniks.

Ei saa salata, see Goethe palg näib eelistetav harmoonilisele olümplasele. Näib, et enesesäilitamistung sundis Goethe sellest eluaspektist põgenema, sellele vastu seadma mitmekülgse reaalsuse, end selle tõrjumiseks varustama kogu maailma kultuuriga - müüriga, millest kaaose jõud ei tungind enam läbi. Tema ju ongi see, kes ütles, et tunneb eneses iga roima algeid, kuid ta oskas pääseda neist hädaohtudest. Nende asemele ta seadis maailmakirjanduse kõigi, kultuurrahvaste väärtuslikkude jõudude viljaka ühistöö ideaali, ning samalaadse ideaali kõigiti arenend, kõik tipud läbikäind inimesest. Ainult - ei tea kas see on meie liitmest läind aja mõju - ei saa lahti muljest, et sellele suurele kultuuriloojale eelistetav on kirgedeks võimeline enese hinge kuulatleja, kes isegi hallpäise Weimari suurhärrana võis unustada kõik konventsioonid ja uuesti viskuda nooruse tundevirudesse, et kõige oma tarkuse kiuste jälle olla siiralt tema ise.

Goethe vanade päevade luule mõnede Fausti lõpupoolsete osadega ja Lääne-ida diivaniga eesotsas näitab sporaadiliselt sellast uuestisündi. Ka Wilhelm Meisteri lüürilistes vahepalades leidub seda, eriti Mignoni lauludes. Romantikute igatsusluule on viimastest saand oma parimad eeskujud, kuid see, mis romantikutel nii sageli on ebamäärane ja keskendamata, on Mignoni puhul kehastund nii kirkasse ja ühtlasi nii liigutavasse vormi, et ainult üsna üksikud maailmakirjanduse killud pakuvad midagi samalaadset. „So lasst mich scheinen, bis ich werde, Zieht mir das weisse Kleid nicht aus”, „Heiss mich nicht reden, heiss mich schweigen” - kui palju leidub üldse samas laadis neile värssidele võrduvat? Mõned palad Shelleyl, mõned kohad Shakespeare’il, mõni pühalik rida Puškinil, mõni valus värss Baudelaire’il lõikab samuti läbi pinna ja paneb kõik kuhjund tunded esile voolama. Niisugust lüürilist puhtust ja transtsendentsust nagu eriti esimeses neist luuletistest saavutetakse ainult suurima meistrina, ja ka siis vaid mõnel üksikul hetkel. Iphigenia ülevus kahvatub selle kõrval. Siin ei ole enam tegemist humaansuse ja õilsuse looriga, millega mahendetakse kirgi, vaid on ise kontsentreerituim kirg, ainult asetet ebamaisele tasemele. See näib väärtuslikum isegi Fausti lõppvärssidest, sest see on konkreetsem ja inimlikum, kuid väljendab sisekirgastuse ülimat astet sama võitvalt kui draama lõpp:

Und jene himmlischen Gestalten,
Sie fragen nicht nach Mann und Weib,
Und keine Kleider, keine Falten
Umgeben den verklärten Leib.

Niisugustes värssides tuleb ikka uuesti esile see allasurumatu tung kultuuri mitmekesisusest välja inimkonna ürginstinktidesse, mida Goethe noorus oli täis. Kõik see arutlemine, see vanameisterlik analüüsimine ja vaatlemine, mis tegi Goethe nii suure intellektuaalse ainestiku valitsejaks, tundub selle kõrval liigsena, ainult aksessuaarina, mis oli tõkkeks tema põhimise mina esilekoorumisele. Pandora dekoratiivsus, Fausti teise osa allegooriad mõjuvad sellase saavutusega võrrelduina külmalt ja ametlikult. Harivalt väärtuselt on need dekoratsioonid ja targutlused küllaltki tähelepandavad - nad lõid uue stiili, mida sakslased on saand kasutada intellektuaalsete ainete käsitlemisel, kuid nad on ühtlasi sakslastes süvendand kalduvuse keerulisse erudiitsusse ilma vastava elamusliku põhjata. Näib, et Goethe igasuguseid kõrvalteid mööda otsis enda uuele, filosoofiliselt avardund, selgund olemusele väljendamisvõimalusi, ja et ta ainult mõnel üksikul puhul leidis fantaasiale päikselise valendiku, kus nägi ennast teravalt ja heledalt.

Ka idamaa luule oli üks neid rägastikke, kus Goethe lootis sattuda mõnele kirgastet valendikule. Pärsia müstikud näivad teda sügavasti puudutand. Lääne-ida diivanile heideti saksa romantikute poolt ette tahtlikku eksootikat, näitlejalikku mänglemist, ja et seda paiguti esineb, selles nende ridade kirjutaja ei kahtle, vaatamata uuema saksa arvustuse üksmeelselt ülistavale suhtumisele sesse teosesse. Kuid oma tuumas on see kindlasti midagi muud. Selles ei ole mitte ainult tarkust, vaid selles on otsekui peopesal näha, kuidas tark uuesti joobub elust, kuidas ta vaim taas tiivustub ja lööb lendu millegi sõnulkirjeldamatu poole - elu ürgvitaalsuse poole, mille võib saavutada ainult kogu oma mugava ja elutarga mina põletamise kaudu.

Jahutaval ööl täis kirge
sigituse iha viirgab
võõralt hinges, tumm, kuid virge,
siis kui vaikne küünal kiirgab.

Ei saa jätta südant näljast
hämaruse mureskellu,
ürgna kutse kisub väljast
ülimasse sigiellu.

Kaugus ei tee tõkkeid sulle,
ligi tõmbab leekiv ring,
kuni tuhaks rauged tulle,
libliktiivuline hing.

See, et see aumärke kandev suurnik võis end tunda liblikana mingi ülima võimu tuulekeerus, näitab, kuivõrd kõik välispidine graviteetsus oli lõppeks ainult koor, mille läbistamisel pääsis valla sama Goethe kui nooruses, ainult veel süvenenumana ja rikastununa. Ning kahetseme vaid, et seda juhtus nii harva ja et Goethel üldse tuli läbi teha sumbumisperiood. Nüüd ta ei olnud enam titaan, kes läks kõike endale nõudlema nagu Faust, vaid ta otsis enda mina, peaaegu enda hinge paastust. Selle ta leidis. Võime ainult aimata, mis oleks juhtund, kui ta sellele otsingule oleks asund varem, selle asemel et valitseda Weimarit ja olla saksa või isegi euroopa kultuuri pääminister. Kuid ta leidis enese, ja inimlikult vaatekohalt see lepitab kõik.

*

Need rutulised märkmed Goethe saja-aastase surmapäeva puhul on väga subjektiivsed ja kirjeldavad ainult puht-isiklikku suhtumust. Oleme nii kaua pidand kuulma euloogiaid Goethe igakülgsusele ja kõikehaaravusele, et tundus tarvilik meelde tuletada teise Goethe olemasolu, kes ei ole akadeemia president ega kultuuripaavst, ka mitte Dionüsos ega Apollo, vaid inimene ja luuletaja. Tema määratus elutöös leidub isegi populaarseima ja kiidetuima hulgas palju sellast, milles tema tugevaimad ja sisimad tungid üldse ei väljendu. Et just need teosed, näiteks Hermann ja Dorothea või Iphigenia, on saand nii suure menu osalisiks, et just neid koolides eelistetakse, või eelisteti, ja et päris Goethe seetõttu paljudele on jäänd võõraks, ei ole ime, sest parim temas on kooli ja mõnutseva kodanlaskolde atmosfäärile nii vastandlik, et selle sinnatoomine on harilikult otse profanatsioon. Katsugem sellevastu otsida seda Goethet, kes hallile argipäevale annab vähem kasulikke õpetusi, kuid kelle kaudu pääseme ligi paari viimase sajandi suurima sõnakunstniku tõsiolemusele.

Goethe - filosoof ja loodusuurija

Alfred Koort

1

Goethe on öelnud, et tal puudub organ filosoofia jaoks. Ta on püüdnud eemale hoiduda filosoofidest, „sellest klassist”, kes küll võib oma käsitööd hästi tunda, kuid „empiirikul ja realistil”, milliseks, ta ennast peab, mõnikord ka kontsepti segi paisata. Ta tegelemine filosoofiaga on olnud juhuslik. Tutvub korra ühe, korra teise filo­soofiaga; tõlgendab seda enda, loomuliku sisemise kasvamise prot­sessis tekkinud tarbe kohaselt ja hoidub kõigest sellest, mis on ai­nult filosoofia „koolitarkuseks”. Ei mingit abstraktset mõtet, min­git mõtete arendamist ainuüksi mõtetest, mingit tarvet süsteemi järele.

Kõike oma olemispiirkonda sattunut ja kõike, millega ta kokku puutus, püüdis ta valgustada oma elava tundelikkusega, enda „originaalse tõetundmusega”. „Inimene pole sündinud maailma probleeme lahendama, küll aga otsima, kus probleem algab, ja siis en­nast hoidma mõistetava piirides”. Ta on alati kahelnud, kas inimliku tunnetuse piirides on võimalik kõigile vastuvõetav üldmaksev meta­füüsiline süsteem. Mitte maailma ja olelust seletada polnud tema üles­anne, vaid seda interpreteerida mõtteliselt niikaugele, kui seda või­maldab läbitungimatu, uurimatu. Elu mõista elust endast, ilma reli­gioonita ja sealpoolsuse metafüüsikata.

Sellest tulebki Goethe mõtete ja elamuste läbipaistva selguseni minev lihtne analüüs ja ka kõige abstraktsemate lausete läbituntud sünteetiline iseloom. Ja seepärast võis ta oma totaalse suhtumisega maailmale idealistlikkude süsteemide filosoofidele, Fichtele, Schellingile ja Hegelile, enam anda, kui neilt võtta.

Goethe pikk elukäik kattub peaaegu täielikult selle produktiivse ajajärguga, mil Saksa vaimuelu loob ühtsa mõttelise aluse. Ta kat­tub nii, et seda ajajärku on katsutud nimetada lihtsalt „Goethe ajaks”: ajajärk, mis algab tormi ja tungiga umbes 1770 ja lõpeb spe­kulatiivsete süsteemide kokkuvarisemisega umbes 1840. Selle aja­järgu süstemaatiline käik on ikka veel põhimisteski ja läbihaaravais joontes kokkuvõtlikult selgitamata; ka H. Korffi uurimus moodus­tab siin ainult suurejoonelise eelastme.

Tormi ja tungi noorpõlv seadis valgustusaja refleksioonile vastu enda tundeküllase reaalse siseelamuse. Kui see kunstiline noorpõlv astub filosoofilisele areenile, siis ei unusta ta seda, milles ta elanud varem. Ta toob endaga kaasa elutotaliteedi ja rikastab ka filosoo­filist mõttestikku ja filosoofiliste süsteemide aluseid. Nii säilitab Goethe filosoofilistes suhtlemistes kestva koha ka tormitsevale tund­musele, ainult selgitades teda „tundmuse puhtaks vaimsuseks” (Fichte).

Vahepeal on ilmunud Kanti mõistuste kriitikad ja kirjanduslik noorpõlv hakkab meelestama oma seisukohta. Mitte isoleeruda, vaid produktiivselt kaasa lüüa oli nende püüd. Tänapäevast vaadatuna pole ainult huvitav, vaid ka vabastav ja õpetlik jälgida seda, kuidas Kanti suunast tulles Goethe avab uusi horisonte teadusõpetuses ja seab vastu Kanti isoleerivale abstraktsioonile totaliteedi vaimses käitumises, totaliteedi, mis on ühtlasi vaimse käitumise ese. Ja kui Goethe suudab sellest totaliteedist kinni pidada ka teaduslikul alal ja jõuab kestvatele tulemustele, siis võime mõista selle sõna tä­hendust, mida Schiller tarvitas Goethe kohta: „Der Dichter ist der wahre Mensch”.

2

Näib, et Spinoza esimesena on võitnud Goethe filosoofiapõlguse, nii suur on olnud tema kiindumus Spinozasse. Sest ta leiab siin ra­huldust oma ürgelisele panteistlikule aistingule: me oleme loodu­sega üks ja sama. „Inimene kuulub talle, tema inimesele”, „Me oleme loodusest ümbritsetud, oleme ta sees, ega või temast iial välja pääseda”.

Kuid juba kaua enne tutvumist Spinozaga käsitab Goethe loo­dust kui kõiksust. Wertheris tähendab see jõudu kujundamiseks („was die Natur uns zeigt, ist Kraft, die Kraft verschlingt”). Alati ja igal pool näeb ta ikka muutuval kujul jumalust, loodust ja inimest temas. Olgu Werther, olgu hiljem Prometheus, Faust - nad kuu­lutavad kõik looduse sisemist püha elu. Ja kas ei jää tema hümn „loodusele” unustamatuks kõigile, kes seda kunagi lugenud, eriti aga neile, kes temaga tutvusid noores eas. Kuidas ka lõplikult lugu on selle loodushümni autoriga, keegi ei saa salata, et Goethe selle sünnitamisest ligidalt osa on võtnud ja end sellega täielikult samas­tanud. Selles väljendub ilmavaade, milles Goethe kaasa läheb Shaftesbury ja Herderiga.

See on mitmeski suhtes originaalne panteismi kontseptsioon, mida me siin leiame. See erineb antiikaja ja renessansi ja ka Spinoza panteismi käsitlusest. Loodus on hingestatud ühe seeselava jumaliku jõuga. Ta on üks ja alati sama. Ta on alaliselt tegevuses ja kujundab kui kõige täiuslikum kunstnik endapärase tehnikaga:

„Loodus! Me elame tema keskel ja oleme talle võõrad. Ta kõ­neleb lakkamatult meiega ja kunagi ei avalda ta meile oma sala­dust. .. Ta elab lausa lastes, ent ema, kus on ta? ... Ta on end esemestanud, et ennast nautida. Järjest laseb ta võrsuda uusi naudin­guid, ikka janunedes ennast teisele teatada... Elu on ta ilusaim lei­dus, ja surm on ta kunstlik võte omada palju elu.”

Selle looduse tehnika mõiste seisukohalt, mille ta nõnda ilmavaateliselt sõnastanud, orienteerib Goethe oma loodusuurimuse. Ja ta ei taha mitte vähem, kui kuulutada ja kaeda looduse enese tehnikat. Ta arvab selle põhjenevat suurtel loodusseadustel, nagu pi­devus (Stetigkeit), ületamine (Steigerung) ja polariteet. Nende printsiipide alatisel arvestamisel võis ta jõuda oma kuulsatele bioloogilistele leiutistele.

Seda Goethe elutunnet, milles maailm osutub elavaks kõiksu­seks, mis igas punktis on individuaalne, lõpmatu, loov, ja millest ka enda individuaalsus ammutab lõpmatust ja enda loomisvõim juma­likkust, ei saanud ju rahuldada prantsuse valgustusaja materialistlik „systeme de la nature”, millega, nagu ta ise seletab, Strassburgis tutvus. Seepärast tähendab tutvumine Spinoza filosoofiaga täielikku vabastamist ja panteistlikkude algete selgitamist.

Me teame, et Goethe Herderi sõpruse kaudu spinozismile ette­valmistatuna, esimest korda Spinozat ennast luges koos proua v. Steiniga talvel 1784/1785. Juba 1. veebruaril 1784 kirjutab ta Knebelile: „Tunnen end talle väga ligidaseks, kuigi tema vaim on palju sügavam ja selgem kui minu oma”. Teda köidab kõiksuse ühtsuse idee, Jumala ja looduse idee: „deus sive natura”.

Kuid Goethe võtab Spinozalt ka ainult vahendeid, et oma elamust loodusest, kui kõikjal mõjuvast elulikkusest, selgitada, ega vaja siin filosoofi abstraktseid otsustuste tuletisi. Ta ammutab siit maailma jaatust, nii nagu seda olid sõnastanud G. Bruno ja siis Spinoza, vastu keskaja maailmapõlgust. Veel sisimamaks kujuneb looduse, Jumala ja inimese vahekord. Ent kui juba Herder Goethele tundus liigselt metafüüsikuna, kes ikka kiiresti oli sihil ja valmis ideega, mis siis veel mõelda Spinozast. Olgugi et Goethe arvab Spinozalt suuremaid äratusi saanud olevat, ei ole ta ligemalt vaadates kunagi õige spinozist olnud. Kuid ühest proua v. Steini käega kirjutatud Spinoza lektüüri puhul tekkinud artiklist võib näha, et ta ka ise enda erine­vust küllalt teravasti on näinud.

Goethe konkreetsusega täidetud elamus ei luba tõusta abstrakt­sete mõistete pinnale. Ka Goethele on olu, jõud ja täiuslikkus üks ja sama. Kuid talle pole vastuvõetav säärane usaldus mõtlemise ratsionaalsesse võimsusse, nagu see esineb Spinoza juures. Me oleme osaduses lõpmatusega, kuid Goethe tunnustab universumis, kõiksu­ses, samuti indiviidis midagi uurimatut, läbitungimatut ja eitab Spinoza ratsionalistlikku konstruktiivset õpetust adekvaatsest tun­netusest. Lõpmatut jõudu ennast ei suuda me piiratud käsitus­võime tabada, ainult tema vaatlikele kujundeile võime püüda ligi­neda. Ta kinnitab seda arvamust ka oma kirjas Jacobi’le (9. juuni 1785): keegi ei suuda nõnda julgustada jumaliku olevuse tunneta­misele kui Spinoza, aga „ometi näivad tema pilgu ees kaduvat kõik üksikud asjad”.

3

„Kuis taban sind, sa loodus otsatu?” - Goethe selgitab selle võime laadi, mis suudab avastada looduse tehnikat Kanti otsustamis­võime kriitikal. Kant kõneleb seal ühest arust (Verstand), mis siirdub sünteetilis-üldiselt, terviku mõttelt partikulaarsele, arust, mis võib siirduda terviku kaemuselt osadele. See intellectus archetypus, intuitiivne aru, vastandina inimlikule diskursiivsele arule, on omistatav ainult Jumalusele. Ent Goethe ei rahuldu Königsbergi targa arvamusega. Sest kui me kõlblisel alal, kõlblises vabaduses tõuseme kõrgele, Esimese Olevuse ligidale, miks peaks see olema teisiti in­tellektuaalsel alal. Ta arvab julgesti anduda võivat mõistuse avan­tüürile ja rakendab kunstniku intellektuaalse kaemuse kestvalt loova looduse uurimise teenistusse, tahtes selle kaudu vääriliseks saada vaimsele osavõtule looduse produktsioonidest.

Goethe avardab Kanti poolt matemaatilisse loodustunnetamisse kinnistatud teadusõpetust sellega, et ta selle kõrval nõutab teadus­õpetuses koha ka morfoloogiale. Loodust kui organisatsiooni, mis tungib tervikust osadesse, mis on oluliselt spetsifikatsioon ja ku­jundamine, võib tunnetada struktuuride, tüüpide ja ürgfenomenide nägemisega. Siin ei ole, nagu Kanti arumõiste seisukohalt, üksteisele vastu seatud üldseaduste mõtlemine ja loogiliselt juhuslik mitme­kesisus, vaid mitmekesisuses endas tuleb näha elavat ühtsust. Sää­rase tunnetamise võimalusi näidata ja neid võimalusi kestvate tule­mustega kindlustada, see oli tema loodusteaduse ja filosoofia üles­anne.

Goethes on arenenud kindlaks ühtsuseks meelelikkusel põhjenev tunnetus ja mõistuse tunnetus. Ta asetab end fenomenide keskele ja jõuab tõeliselt geniaalse sünteesi kaudu, ilma et abiks võtaks kausaalselt seletavat teooriat, mitte ainult esteetiliselt stiliseeritud ku­jundeile, vaid põhjendatavaile teaduslikele tulemusile, „idee mani­festatsioonile” (das Urbildliche, das Typische). Olulise vormi nägemine on kunstnikule endastmõistetav, aga kõigi tunnetamisorga­nite aktiviteedi tõstmist produktiivseks nägemiseks tuleb nõuda ka teadusmehelt.

Goethele on sisemiselt võõras Kanti kujutlus, et meie aru loodu­sele üldiseid seadusi ette kirjutab. Just ümberpöördult, looduse eluprintsiip on inimvaimu printsiip: denn was ist innen, das ist aussen; kõik mis on, subjektis, on objektis, ja ümberpöördult. Mõle­mad tuletuvad olu ühtsusest. Sellest absoluutsest olu ühtsusest ta ei armasta kõnelda teoreetiliselt, aga kes teda nähtustes, manifestatsioonides tunnustavad, neile tõotab ta palju kasu.

Goethe on vist siin küll ka ise taibanud, et ta siin omapõhilise suurusena Plaatole sõbralikult kätt ulatab üle aastatuhandete. Vaja ainult meelde tuletada, kuidas Platon oma Politeias kõneleb „ideest” kui kõrgeimast ühtsusprintsiibist: sellest ideest ei tuletu mitte ai­nult mõtlemine, tunnetuse võimalikkus, vaid ka esemete tunnetus­pärane olemus ja nende olu. Sest ka Goethele pole idee midagi abst­raktset, vaid „das Urlebendige, von innen heraus Bildende”.

Tõeliselt Ühe, Ürgelulikkuse, Igavese Valguse enda vahetu nä­gemine pole inimestel võimalik. Platon tunneb neid ohtusid ja va­lusid, mis tekivad neis, kes vahetumalt päikesesse vaatavad, kuid ta nõuab siiski silma harjutamist ja näitab meetodi puhtate olemuste tunnetusele. Ka Faust ei tunne ainult, vaid ka julgeb käia teed: „ins Unbetretene, nicht zu Betretende”, „emade juurde”, kuid ta teab, et inimessoo osa on aukartlik värin. „Am farbigen Abglanz haben wir das Leben”.

Nii ligidale Platonile küünivad Goethe ideedeõpetuse juured.

4

On olemas üks tee, mis viib otsekohe Goethe filosoofia keskele. See on tee tema loodusteaduslikesse uurimusisse. Alles siin oleks võimalik pääseda filosofeerimisest Goethe üle ja ligineda allikaile enestele. See tee loodusuurimise kaudu ei saa kunagi asetada tema ilukirjanduses vormiliselt kujundatud mõttestikku, kuid ta on siiski lühem ja vahetum.

Goethe endaselgitamine viib ta paratamatult looduse uurimi­sele, sest kes otsib seaduspärasust väljaspool ennast, see tunnetab seda ka endas: „Ist nicht der Kern der Natur / Menschen im Herzen?”

Ta püüab aegade läbi pingutatud vaimusugulast Platonit eesku­juks võtta. Nagu Platon ei tahtnud lasta oma kooli kedagi, kes ei tunnud geomeetriat, nii ei tahaks Goethegi, kui ta suudaks luua kooli, sallida kedagi, kes poleks tõsiselt tegelenud loodusega. Kuid mitte ainult kauget kreeklast, vaid ka moodsat eriteadlast peab ta enda juhtijaks. Nimelt on küllalt iseloomulik, et ta ise mainib ühes tagasivaates nende kohta, kellele ta kõige enam äratusi võlgneb, Shakespeare’i ja Spinoza kõrval Linne’d.

On tuttavad noormehe Goethe loodusteaduste harrastused Leip­zigis ja Strassburgis ja nende jätkamine ja süvendamine õilsas Wei­mari ringis. Kuid vähem tuttav on nende harrastuste tõsidus. Need ei tähendanud sugugi lõbusat ajaviidet. Goethe ei rahuldu varem, kui on jõudnud tulemustele, mida peavad arvestama teisedki, tõus­tes seega kaugelt kõrgemale diletantlikust nivoost.

Panteistlikus ilmavaates orienteeritud sünteetilist pilku, vaim­set vaatlust hakkab ta rakendama üksikuurimistes. Otsida mitmeke­sisustes olemuse enda või idee ilmutust - see on kõigi nende üksikuurimuste ülesandeks. „Willst du ins Unendliche schreiten, / Geh nur im Endlichen nach allen Seiten”.

Kuigi Linné on talle suureks käemeheks taimeriigi tundmaõp­pimisel, Goethe siiski just nagu vastukaaluks esimese analüütilisele meetodile arendab endas geneetilist meetodit. Ta tähelepanu köida­vad taime organite muutused (Wandeln und Umwandeln), orga­nite versatiliteet, ta arvab, et ei peaks päris võimatu olema kõiki taimeliike tuletada ühest. Ta hinges areneb umbmäärane kujutlus mingist „ürgtaimest” (Urpflanze). Muidugi mitte mõnda konkreet­set taime ei mõtle ta sellega, vaid mingit seaduslikkust, mis valitseb taime organisatsioonis.

Kuid juba reisil Sitsiiliast Rooma selgib esialgne „ürgtaime” kontseptsioon metamorfoosi ideeks. Ta leiab, et taime leht on see, kus on varjatud tõeline Proteus. Taime väliselt märgatavad osad, lehed ja õied, tolmukad ja emakad, on kõik identsed orgaanid. Meta­morfoos on orgaaniliste olevuste kujunemise ja ümberkujunemise printsiip. Ta on looduse kunstlik vahend tuua ühtsust paljusse. Ta on ka looduse mõistmine: mõistetakse mitmekesisust ühtsuses ja üht­susest. See juhatab seadustele, millede põhjal toimub erisuguste kujundite tekkimine üheainsa organi modifikatsiooni kaudu.

Metamorfoosi õpetus on ainult väike murdosa sellest produktiivsusest, mida me leiame Goethes kirjeldavate loodusteaduste alal.

Kuigi on vaidlusi Goethe ja teiste vahel prioriteedi pärast, nii os intermaxillare leiutamises ja pealuu kujunemise teooria püstitamises, siiski on kindel, et ta iseseisvalt leiutanud on asju, mis ajavaimus olid küpseks saamas. Ja peaaegu üksmeelselt võidakse kinnitada: kui mitte esemelt, siis vähemalt meetodilt on Goethe suuresti aida­nud põhjendada morfoloogiat kui teadust..

5

Värviõpetusega hakkas Goethe tegelema hiljem kui teiste teadustega. Selle algeid võis jälgida tagasi ta Itaalia reisisse. Itaalia taeva ja Itaalia maastiku lõpmatult muutuvad värvifenomenid alles tekitasid temas tungi otsida nende omapäraste loodusnähtuste sea­duslikke tingimusi. Weimarisse tagasi saabunud, hakkas ta korral­dama Newtoni õpetuse alusel värvikatseid. Kuid ta tunnetab varsti, et peab käima siingi oma rada. Sellest ajast peale töötab ta värvi­õpetuse kallal pidevalt ja kannatlikult kuni 1810. aastani, mil ilmub 2000-leheküljeline suurteos paljude värviliste tabelite lisanditega, pealkirjastatud Farbenlehre.

Millessegi pole Goethe olnud kiindunud sügavamalt kui värvide maailma. Kunagi pole Goethe läinud nii teravalt poleemiliseks kui Newtoni vastu, kes oli jõudnud teistsugusele värvikäsitusele. Kibedat irooniat ja teravat pilget paiskab Goethe Newtonile ja ta pool­dajaile näkku. Sama vähe kui Goethe osutab õiglast mõistmist New­tonile, sama vähe on ta endagi värviõpetus leidnud asjakohaselt õig­last hinnangut.

Goethe lähtub ürgelisest olu polariteedist: valgusest ja pime­dusest (Finsternis). Need ürgjõud jääksid üksteisele igavesti võõ­raiks, kui mitte kehade maailm nende vahel suhteid ei looks. Mitteläbipaistvais kehades valgus ja pimedus tulevad nähtavale, ilmuvad valguse ja varjuna. Läbipaistvad kehad, n. n. „udune keskkond” („das trübe Mittel”) kutsuvad esile värvi, sest neis toimub valguse ja pimeduse dünaamiline vastastikku mõjumine. Selles seisabki värvi­õpetuse ürgfenomen: kui näeme valgust uduse keskkonna kaudu, kui valgus läbib udust keskkonda, siis tekib kollane; kui aga vaa­tame pimedust uduse keskkonna kaudu, kui valgus ainult peale langeb, siis tekib sinine. Kollane-sinine on ürgeline värvide vast­olu. Sellest võib tuletada kõiki teisi. Kui teeme uduse keskkonna vähem läbipaistvaks, siis tekib tihenemise (Steigerung) kaudu kol­lasest kollakaspunane (oraanž), sinisest sinikaspunane (violett); kollakaspunane ja sinikaspunane ühinevad purpurpunaseks; kol­lane ja sinine annavad segamisel rohelise.

Purpurpunane

Kollakaspunane - Tihenemine - Sinikaspunane

Kollane - Polariteet - Sinine

Roheline

See värviõpetuse ürgfenomen ilmutub looduses sagedasti ja seda võime vahetumalt näha. Päikesepilt nähtub läbi atmosfääri uduse keskkonna kollasena, loojenemisel atmosfäärilise udukonna tihenemi­sel kollakas-punasena. Maailmaruumi pimedus (Finsternis) sünni­tab, kui me teda näeme atmosfääri uduse keskkonna kaudu, taevasina. Silmsi nähtav idee manifestatsioon! Kõik, mis kunagi sünnib, on sümbol ja tähendab kõike muud!

Füsioloogilise värvideõpetuse alal on Goethe leidnud üksmeelset tunnustamist, sest ta on teed rajanud Johannes Mülleri füsioloogilise optika põhjendamisele ja veel tänapäev on see osa tema värvideõpe­tuses huvitavate üksiknähtuste leiukohaks komplementaarvärvide suhtes.

Ta jälgib värvide metamorfoosi mitmesugustel astmeil. Ta värviõpetus kulmineerib värvide „meelelis-kõlblise mõjumise” käsitluses. Harmoonia ja totaliteedi mõistete alusel ta kirjeldab peene sisse­tundmisega harmoonilisi, karakteristlikke ja karakterituid värvide kombinatsioone, iga värvi meeleolu elemente ja uurib asjalikult kolo­riidi ja teisi maalikunsti probleeme.

Kõik osad tema Värviõpetuses on ühendatud põhimõttelises suhtumises värvisse üldse: valgus loob harilikust loomulikust abinõust endasarnaseks ühe organi. Silm on viimane, kõige kõrgem valguse mõjumise resultaat orgaanilisele kehale, temas peegeldub maailm väljastpoolt ja inimene seestpoolt.

Kui kriitikal on vähe põhjusi olnud kallale tungida Goethe õpetusele füsioloogilistest värvidest, siis seda enam füüsikaliste värvide juures. Nii dioptriliste värvide, kui refraktsiooni ehk murdumiste nähtuste käsitusel ta seisab silm silma vastu Newtoni matemaatilis-mehhaanilise optikaga. Üks näide spektraalvärvide alalt selgitagu nende käsituste erinevusi.

Newton ütleb, et valgus või valguskiir läbib prisma ja see lahustab ta. Valgus juba sisaldab kõik värvid. Prisma kaudu muudetakse valguskiire algset suunda, ta murdub. Valguskiires sisalduvad värvid omavad erisuguse murduvuse ja prismast läbinutena me saame spektrumi.

Goethe ei tunnusta matemaatiliselt lihtsat kiirt. Avaust läbistab ikkagi ainult üks päikesekeha pilt. See pilt prismas murdub. Kuna prismat piiravatel klaasplaatidel alati on ülemine ja alumine veer, siis tekib vastasseinal pärispildi kõrval, temast üleulatuvalt, kõrval­pilt. See kõrvalpilt mõjub uduse keskkonnana. Seal, kus ta ulatub üle pärispildi, tekib ürgfenomenile vastavalt kollane ja tihenemisel oraanž. Seal, kus ta nihkub üle naabruses oleva tumeduse, tuleb näh­tavale sinine ja tihenemisel violett. Nii palistub pärispilt ühel äärel kollakasoraanži, teisel äärel sinikasvioleti paelaga. Prisma kaugust kohaldades, palistused jooksevad kokku ja segamisel tekib sinisest ja kollasest roheline, violetist ja oraanžist - purpurpunane. Tule­museks on täielik spektrum. Goethe arvamuse järele ei ole värvid juba valguskiires olemas, vaid tekivad alles. Valgus on ühtsus, vär­vid on sekundaarselt temast tuletatud. Värvid on „valguse teod ja kannatused”, valguse metamorfoosid.

Kuidas peame suhtuma Goethe värviõpetusse? Millise tähenduse ja seisukoha omab ta meie õhtumaa teaduses? Kuivõrra tal on täht­sust väljaspool biograafilist ja vaimuajaloolist uuringut?

Siin ei tarvitse kellelgi ennast petta. 19. sajand oma piiramatute loodusuurimuste tulemustega ei vajanud Goethe värviõpetust, samuti nagu ta ei vajanud romantilist loodusfilosoofiat. Ometi on Goethe värvideõpetus, tema leiutised, katsed ning mõistete moodustamine oluliselt õiged. Kuna ta oli põhimõtteliselt füüsikalise optika vastu, siis ei tarvitse me näha kuigi suurt teravmeelsust nendes, kes arva­vad tõestanud olevat, et Goethe värvideõpetus on füüsikaliselt vale. Teiselt poolt oli see Goethe ajalooline saatus, et ta seda teaduslikku arengujoont tahtis takistada, mida takistada on võimatu mehhaanilist loodusteadust.

Newtoni teaduslik saavutus põhjeneb valguse kvaliteedi leiutamisel, mis vastaks esiteks tingimusele, et ta oleks sõltumatu inimli­kust nägemisest, nii et valgusnähtused oleksid lahutatavad subjekttist, ja teiseks, et nad oleksid mõõdetavad ja täpselt matemaatiliselt arvutatavad. Sarnane mõõdetavus on antud valguse murduvuses. Füüsikaline optika tähendab loobumist meelelistest värvidest. Silma maailm on „ainult subjektiivne”. Kvalitatiivsed maailma jooned, välja arvatud differentsiaalsed „ülejäägid”, ei kuulu sellesse mehhaa­niliselt kontsipeeritud „loodusse”.

Loodus ilma kvalitatiivsete omadusteta paistis Goethele õudsena. Ja seepärast ta sammus oma rada. Mitte kvalitatiivseid omadusi kõr­vale heita, vaid siingi otsida seaduspärasusi, veendunud olles, et kõi­gis nähtustes on võimalik tunnetada „raudseid, igavesi seadusi” ja et neile on võimalik ligineda „õrnas empiirikas”, saladuste aukart­likul vaatlusel, ilma looduse täiuslikkust ja tervikut tükeldamata.

Vähe saab olema ka tulevikus neid, kes loevad täiel määral Goethe värvideõpetust. Selle varal ei saa ehitada pikksilmi, seda ei saa tehnikas rakendada, see ei taotle looduse võitmist praktilises mõttes. Ometi seisab ta tähtsus selles, et ta demonstreerib selgemini, kui tohutu pikad kõnelused, seda pööret meie õhtumaa vaimuelus, mis toimus matemaatilise loodusteaduse sünniga. Me kaotasime subjekt tiivse, kvalitatiivse looduse ja selle asemele astus tehniline suhtumine loodusele. Tehnika on meile saatuseks saanud ja tema pärast pole enam kohta meie elus Goethe loodusteadusele. Aga just Goethe loo­dusteadus, kui erandjuhus, teritab meie teadvust selle tehnika kui saatuse kohta; teistsuguse võimalusena ta kasvatab lugu pidama vaba­dusest ka seal, kus see kipub kaduma minema.

Niikaua kui me tohime kõnelda inimese metafüüsilisest tarbest, nii kaua me küsime inimese seisundit kosmoses, olemise ja vaimu olemust. Ja see, kes meile vastama peab, ei ole keegi muu kui inimene ise. Kuna Goethe oma teadusesse ja metafüüsikasse mahutas enda täie inimsuse, siis on põhjust ta juurde ikka tagasi tulla, kuigi mitte loodusteadlasena.

Rahuldamatus: ”Faustist” ja Eestist

Jaan Undusk, Eesti Goethe-seltsi Liige

Ühest oma 1826. aasta reisist kõneldes mainib Goethe kirjanduslik kodutoimetaja Johann Peter Eckermann muuseas seda, et kohanud kord tõllas kedagi noort rikast kuramaalast, kes lugenud Goethe ”Fausti”.

Ja Eckermann jätkab: ”See käib noorte edumeelsete inimeste juures hea tooni juurde, et nad ”Fausti” reisile kaasa võtavad ... Raamat kisub neid ligi, sest teda kui tervikut nad ei mõista, aga sisaldab ometi nii selge joonega maalit üksikstseene, et nad teda mõistvat usuvad”.

Aastal 1826 sai tegu olla ainult ”Fausti” esimese, loetavuselt lihtsama osaga; teise osa ilmudes seda viimast ühes tema fantastiliste (ehk nagu samuti öeldud: seniilselt korrastamata) kujundirägastikega esialgu lihtsalt ignoreeriti; aga üsna pea ei pidanud ka enam ”Fausti” esimest osa reisile kaasa võtma, sest Goethe kui moraalselt süüdimatu luuletaja maine käis umbes kuni Saksa-Prantsuse sõja lõpuni 1871 järjekindlalt alla. Schiller tõusis, Goethe vajus. Ikka ”Schiller ja Goethe”, Schiller ees ja Goethe taga - nõnda esineb saksa klassikutepaar ka näiteks Kreutzwaldi kirjades, kus üldsaksa mõju võimendab veel kohalik baltisaksa vaimusfäär, milles Schiller, saksa idealismi ingel, oli erilise kultuse objekt (teatavasti püstitati kaks maailma vanimat mälestussammast Schillerile just Eestis).

Põhisüüdlaseks selles maine suhtelises tagasiminekus saigi Goethe poeetiline peateos ”Faust”, raamat taltsutamatust uudishimust ja kustumatust teadmisjanust, millest ei tulenenud mitte ühtki positiivset - ehk 19. sajandi kõnepruugis: ideaalset - perspektiivi, raamat loomingulisest rahuldamatusest, millele tuuakse ohvriks kõik inimlikud tabud, süüta lapsed ja usaldavad neitsid, abitud vanainimesedki. Rahuldamatuse apoloogiale ei saanud rajada heakodanlikku maitset ja rahvusriigi kasvuajal saksa kultuuris ”Faust” lihtsalt ei toiminud.

Ja mis see ”Faust” siis üldse ära ei olnud: esimeses osas aeti taga naisi ja tehti nendega riivatusi ja teises osas aeti jälle taga naisi, siis küll mingi abstraktse naiselikkuse ilminguis; kusagile maapõhja oli Goethe leiutanud mingid ”emad”, kes määrasid kogu olemise ringkäigu, ja üleval taevas vahetas vanajumala välja iginaiselikkuse printsiip; ja siis olid seal veel pikad volbriööd, esimeses osas porgandpaljaste nõidade ja teises osas kogu märulit lõpetava totaal-sümboolse sigitusaktiga kõigi algelementide vahel: ”Oh, elagu Eros, me elu ja algus!” Kas sai see ihulik-feminiinne ülevoolavus lakkamatu nõiatantsu saatel olla siis sakslaste mehine eepos?

20. sajandil on ”Faust” siiski, ja seda suuresti tänu temas valitsevale loovale segadusele, kujunenud sakslaste uusaegseks eeposeks ning Peter Steini kolossaalse täisteksti-lavastusega Hannoveris, Berliinis ja Viinis lõpetavad sakslased teist kristlikku aastatuhandet. Kuid mis seal salata - vahest kõige enam on ”Fausti” mõistmisse 20. sajandil uut lisanud just sellised mehed, kelle vaated on põhjustanud teravaid lahkarvamusi: Rudolf Steiner, antroposoofia rajaja ja Goetheanumi ehitaja, Oswald Spengler, Õhtumaa allakäigu ja faustilise elutunde prohvet, ja miks ka mitte meie oma Tallinna mees Alfred Rosenberg, natside juhtiv kultuurifilosoof, kes sellesama juba mainitud rahuldamatuse printsiibi, mis ”Faustist” leida, kasutas ära avan-türistliku poliitilise uusmüüdi loomisel.

Ent tulgem tagasi algusse: mitte Eesti alalt pärit isik, vaid kuramaalane, Läti päriselanik oli see, kes ajendas Eckermanni ”Fausti” populaarsuse kohta üldistusi tegema. Võib-olla oli see juba tollal sümboolne. Sest läti kultuuripiiris on Goethe ”Faust” mänginud väljapaistvat rolli tunduvalt varem kui eestlaste maal; eriti pean ma silmas kurbmängu lätikeelset tõlget, millest sai üks moodsa läti kirjakultuuri alussambaid.

Eestlastel ilmselt nii tähtsat ilukirjanduse tõlget kui lätlaste ”Faust”, üldse ei olegi; varasemast, ja hoopis teistlaadi kirjavarast mainitagu kaudse võrdluse korras küll Piiblit ja luterlikku Lauluraamatut.

Lätis oli Jekabs Misens’il juba hiljemalt 1896. aastal valminud ”Fausti” mõlema osa tõlge; seda peeti nõrgaks ja jäeti avaldamata. Läti kirjanduse suurkuju Janis Rainis, kellele eelkäija töö tundmatu polnud, aga kes selle mõju hiljem kategooriliselt eitas, ilmutas oma klassikaliseks saanud ”Fausti”-tõlke juba järgmisel, 1897. aastal. Samal aastal toodi see lavale.

Rainise tõlke erakordsus ei tulene mitte ainult tema varasest aastaarvust, vaid samuti töö kvaliteedist: tõlge on täiel määral loetav ja poeetiliselt inspireeriv ka tänase lugeja jaoks sada aastat hiljem. Kui ka mitte alati kongeniaalne, siis - nagu on öeldud - geniaalne oli see tõlge kindlasti. Tegu ei olnud mitte ainult üleüldise kultuuri-, vaid ka keelekultuuri sündmusega: Rainis lõi uusi sõnu, elustas juba unarusse jäetuid, avastas ja uuendas sõnatuletusmalle.

Rainise tõlke erakordsus saab veel selgemaks, kui vaatame, mis toimus samal ajal Eestis. Ka siinmail tõlgiti neil aastail ”Fausti”; 1895 ilmus arvatavasti esimene väike (anonüümne) katkend ajalehes Sakala, 1897 avaldas Villem Vaher bro‰üüri mõningate ”Fausti” fragmentide tõlkega. Need vähenõudlikud katsed jäävad aga eestikeelse ”trükitud paberi” (nagu öelnuks Gustav Suits), mitte kirjanduse ajalukku.

Alles 1920 ilmus ”Fausti” esimene osa eesti keeles Anton Jürgensteini tõlkes, kuid seegi - kohati üsna lõbustav - tekst on pigem töövõit, kui linnuke luuleloo vallas, sisaldades õnnestunud lõikude kõrval ka ”võimatute labasuste kollektsiooni”, nagu kirjutas varane Villem Alttoa. Kõigest sellest tulenevalt jõudis ”Faust” eesti lavale 70 aastat hiljem kui Lätis (1968 Tallinna Draamateatris Ilmar Tammuri lavastuses).

See tohutu edumaa, mille lätlased saja aasta eest Goethe tõlkimisel saavutasid, paistab oma mõju avaldavat tänaseni. Eelmisel aastal pühitseti kogu maailmas Goethe 250. sünniaastapäeva. Lätlased avaldasid sel puhul uuesti mitte üksnes Rainise vana ümberluulenduse, vaid tõid turule ka verivärske ”Fausti”-tõlke Valdis Bisenieksi sulest. Lisaks neile ilmus Goethe romaan ”Hingesugulased”, mida eesti keeli veel lugeda ei saagi. Eestlased piirdusid tõlkega klassiku autobiograafia ”Luule ja tõde” mõnest peatükist ajakirjas Akadeemia.

Ja ometi rääkigem Eesti Raamatu Aastal uhkusega eestikeelsest ”Faustist”. Pean Goethe tragöödia täistõlke ilmumist üheks suurimaks eestikeelseks tõlkesündmuseks. Selle sündmuse eelduseks sai asjaolu, et ”Fausti” kallal nägid korraga ja otsekui teineteist üle trumbata püüdes vaeva kaks meest maailma geograafiliselt ja poliitiliselt antipoodsetes, ent mõneti ka sarnastes paikades: üks Ameerika Ühendriikides ja teine Nõukogude Liidus.

Üks läänepoolkera juhtiva suurriigi kagutipus, Florida poolsaarel, ja teine idapoolkera juhtiva suurvõimu loodenurgas, Eesti poolsaarel. August Sang Eestis sai oma ”Fausti” esimese osa trükki 1946, Ants Oras Floridas järgnes aastal 1955. Teise osa tõlkimisel lõi juba Oras Sanga, avaldades selle 1962, Sang viibis kuni aastani 1967. Kahel Teise maailmasõja järgsel aastakümnel ilmus eesti keeles niisiis neljal korral üllitis, mille tiitlis sõnad: Goethe, ”Faust”.

Nii Sang kui ka Oras olid seotud Eesti 1930. aastate võimsaima kirjandusliku sõpruskonna, arbujatega; mõlemad olid 1940. aastaks jõudnud parimasse loomejärku. Pole kahtlust, et kui Eesti Vabariik oleks Teise maailmasõja üle elanud ja kirjanduslik normaalareng jätkunud, siis poleks meil täna laual kahte ühtviisi säravat eestikeelset ”Fausti”; võib-olla et meil poleks ühtki. Kaks ühe ja sama ringkonna meest ei oleks puht spordi pärast hakanud tõlkima üht ja sedasama, nii mahukat ja nii pikaajalist pühendumust nõudvat teost.

Jah, võib-olla et meil poleks tõepoolest veel ühtki ”Fausti” täistõlget. Sest Sang oleks vabas vaimus jätkanud talle olulisima asja, algupärase luule kirjutamist, ja Oras oleks küünitanud ikka eemale kodusest saksa keelekeskkonnast, võttes oma tõlke-elutööna ette midagi inglispärasemat, jätkanud näiteks Shakespeare’i eestindamist või tõlkinud Miltoni ”Kaotatud paradiisi”.

Nüüd aga läks teisiti. Sanga tabas vaimselt terroriseeritud kodumaal luuleahistus; vabalt luuletada sai ta vaid vaba luulet tõlkides. Oras elas küll pagulase ehk vaba vangina, ent heideti nüüd lõplikult ingliskeelsesse keskkonda maailma teisel serval, kus Goethe ja saksa keel said sideme taastajaiks kodumaaga. Ja mis veel tähtsam: nagu juba öeldud, on ”Faust” poeem alguseta ja lõputa, üleskehutavast ja masendavast loomingulisest rahuldamatusest. Mitte loomingulisest rahutusest, tollest ühe-mõtteliselt positiivsest nähtest, vaid loomingulisest rahuldamatusest, sellest deemonist, mis sunnib looma, aga ei lase maitsta loomistöö vilju.

Nii Sang kodumaal kui ka Oras Ameerikas, sunnitud seisus mehed mõlemad, ei saanud enam kunagi kirjutada nõnda, nagu enne sõda plaanitsetud. Tõepoolest, mis võis eesti humanitaarintelligendile pärast 1940. aastat olla lähedasem, kui maailmakirjanduse kõige esinduslikum teos loova vaimu kestvast loomingulisest rahuldamatusest - ”Faust”? Rahuldamatus printsiibina sai Faustis monumentaalse konkretiseeringu, kirjutas Oras ise juba aastal 1932.

Kui lätlaste ”Fausti”-tõlge oli kiiduväärt varajane, siis eestlaste oma oli ülima täpsusega ajastatud. Kuni destruktiivsuseni loomingunäljane dr. Faust tuli külma sõja aegsele Ida-Euroopa vaimueliidile nii kodus kui ka võõrsil väga lähedale. Keskkooli lõpuklassideski lummas Sanga ”Fausti”-tõlge 1970-80. aastail rohkem kui täna. Oras oli õnnetum: ta ei teadnud nimelt, kellele ta ja - kas üldse kellelegi peale lähemate sõprade kirjutab. Koolides teda ei loetud. Ei loeta vist praegugi. Sanga kümnete tuhandete asemel võis tema arvestada heal juhul sadade valitutega üle maailma.

Ent tõlked on mõlemad meistriteosed, kahe suure tõlkija elutööd. Hoolega tehtus on niisiis omajagu süüd ka liigestest lahti ajal, mis mõlemad mehed faustiliku igirahuldamatuse külge aheldas. Sang lihtsustab mõnevõrra Goethe mõtet ja kujundit, kuid teeb seda nii osavalt, et saavutab eriti ”Fausti” esimeses osas algupärandit vääriva poeetilise laengu. Orase tõlkijaanne lahvatab aga just töös teise osaga, kus võib nautida seda, kui täpselt ja vaimukalt kantakse üle originaali ornamentaalne kirevus - kirjutades seejuures väga head eestikeelset luulet (mis Orasel ju alati ei pruugigi õnnestuda).

Mõlema väljaande põhipuudujääk on saatva kommentaari nappus. ”Faust” on teos, mis välja kasvanud varase uusaja maagilis-alkeemilisest ja mütoloogilisest vaimust, mida enamasti tuntakse vaid eksootiliste vihjete tasemel. Me ei pruugi ega jõuagi võistelda sakslastega, kes on ”Fausti” kommenteerimise muutnud omamoodi akadeemiliseks spordiks, viies asja sinnamaani, et kommentaar alla 1000 lehekülge ei mõju täna enam soliidselt. Kui meie saaksime hakkama kümme korda väiksema mahuga, oleks suur samm tehtud.

”Faust” on kummaline tükk. Ka Goethe ise ei saanud temaga elus kuidagi hakkama. Alustas juba siis, kui oli paarikümneaastane, luges temast tollal kitsamas ringis ette, ent hävitas hiljem varajase käsikirja. Proovis sellega 40-aastaselt uuesti vägisi valmis saada, aga andis ta ikka trükki vaid poolikuna. Veel 18 aastat hiljem, juba pensionieelikuna, ilmub täiendatud ”Faust” märkusega ”Esimene osa”, niisiis - pool ikka veel puudu. Kirjutab veel üle kahekümne aasta kuni elu lõpuni ”Fausti” teist osa, mis kasvab esimesest suuremaks, kuid hakkab tulemust häbenema ja laseb teksti 82aastaselt kinni pitseerida, et seda ta eluajal avaldada ei saadaks.

Ei, Goethe ei valmistanud ette surmajärgset üllatust sõpradele, nagu pidulikel puhkudel mõnikord tavaks öelda. Lihtsalt tekst oli ministril ja tegelikul salanõunikul üle pea kasvanud. See Goethe, kes kirjutas, ei allunud sellele Goethele, kes käis riigiametis. See viimane pidi enne surema, kui kirjutaja oma geniaalses hoolimatuses esile astus.

Lühendatult ette kantud Vikerraadio saatesarjas ”Ex libris” 25. novembril 2000

Romaaniülikool: J. W. Goethe “Noore Wertheri kannatused”

Jüri Talvet

Miks noor Werther endalt elu võttis? Suudan meenutada vaid väheseid romaane, mis pelgalt sajal või paarisajal leheküljel on suutnud sedasama või koguni enamat kui mõne romaanikirjaniku kümnete paksude köideteni ulatuv looming.

-  Kui ma vaatan seda kammitsetust, millesse on suletud inimese tegevad ja juurdlevad jõud; kui ma näen, kuidas kogu toimekus kulub vajaduste rahuldamiseks, millel omakorda pole muud eesmärki kui me armetut olemasolu pikendada, ja et kogu rahuldus uurimistööst teatud küsimustes on ainult unelev resignatsioon, kuna seintele, mille vahele ollakse vangistatud, maalitakse kirevaid pilte ja selgeid väljavaateid (---).

-  Kui kaasakiskuv see oli, kui ta kõneles naise välimusest, ta kehast, mis teda ilma noorusliku veetlevusetagi võimsalt ligi tõmbas ja köitis, seda võin taastada ainult oma hingepõhjas.

-  “Ah teid mõistlikke!” naersin mina. “Kirg! Joobumus! Te, kõlbelised inimesed, vaatate nii rahulikult, nii osavõtmatult pealt, noomite joodikut, jälestate hullumeelset, lähete mööda, nagu läks preester, ja tänate jumalat, nagu tänas variser, et ta pole teid seesuguseks loonud, nagu on needsinatsed. Olen rohkem kui ühe korra joobunud olnud, mu kired pole kunagi kaugel olnud meeletusest, aga ma ei kahetse midagi, sest olen oma elus kogenud, et kõiki erakordseid inimesi, kes on loonud midagi vägevat, midagi võimatuna näivat, on alati arutuks ja meeletuks peetud.”

Noore Johann Wolfgang Goethe esikromaan “Noore Wertheri kannatused” (1774) on siiani tema loetavamaid teoseid. “Faust” jääb muidugi Goethe kõigutamatuks sˇedöövriks, kuid selle teine osa, valminud kirjaniku vanas eas, näitab elava-meelelise kujundi taandumist intellektuaalse sümbolismi ees. Selle lugemine nõuab vaimupingutust, milleks laiem publik tavaliselt valmis ei ole. Saksa algupärase filosoofia ja kirjanduse ajaloolise “plahvatuse” südames sündinud “Werther” seevastu sai laialt loetuks kohe pärast ilmumist. Seda võib nimetada Euroopa vararomantismi manifestiks, mis kajas vastu tuhandete noorte südameist. Kiindunult luges seda keiser Napoleon I. Hiina kirjandusteadlase Terry Siu-han Yipi andmeil tähendas see 1922. aastal Hiinas ilmununa hiina noorsoole sama, mis õhtumaalastele piibel. Goethe oli “Wertheri” ilmudes 25-aastane. Pole raske leida verinoorelt loodud oivalist luulet (terve plejaad Euroopa romantikuid, Eestis Kr. J. Peterson). Aga romaan? Cervantes oli “Don Quijote” valmides astunud üle 60. eluaasta läve, “Ulysses” (1922) ilmus James Joyce’i 40. sünnipäeval.

Head romaani kirjutada pole lihtne. Ei aita selgitusest, et Goethe põimis “Wertheris” osavalt oma isiklikke eluseiku - armumist 1772. aastal Wetzlaris maakonnaametniku tütresse, teisega kihlatud Lottesse, samas samal aastal toimunud õueteoloogi poja traagilist enesetappu lootusetu armastuse pärast, ning oma uut armumist, juba Reinimaal, sealse salanõuniku 17-aastasesse mustasilmsesse tütresse Maximilianesse. Romaan vajab kunsti. Goethest põlvkonna jagu noorem Novalis, saksa romantismi terasemaid suurvaime, lubas endale Goethe üle iroonitsemist, väites, et Goethe ületatakse kõiges, välja arvatud kunstis - et Goethes peale kunsti muud ei leiduvatki.

Novalis lihtsustab. Goethe geenius võrsus tema ande mitmekülgsusest. Tema loodud on saksa lüürilise luule kaunid õied, samas tegeles ta pühendunult loodusteadustega. Ta sai Weimaris edukalt hakkama nii salanõunikuameti kui ka teatri juhtimisega. Ta oli üdini romantik, kuid kujundas nähtuse nimega Weimari klassitsism. Tunde ja intellekti kooselu küündis Goethes täiuslikkuseni. Sel pinnal kosus tema filosoofiline vaist, mis ütles talle varakult ette, kus astuda teisele rajale. Suurte kiriromaanidega sai XVIII sajandil esmalt maha inglane Samuel Richardson. Kuid neis peegeldus kitsas eraeluilm, seegi tugevasti konventsioonide kütkes. Richardsoni jälgedes kirjutas mahuka, armastusest kõneleva kiriromaani “Uus Héloïse“ (1761) prantsuse filosoof Jean-Jacques Rousseau. Nagu Goethe “Wertheris” innustab ka Rousseau’ armastajaid loodus, sellest ajendatud tunded põrkuvad valusalt mõistuslik-seisuslikele ühiskonnanormidele. “Wertheris” avaneb see kõik erilise tihedusega. Jutustus ei lõtvu viivukski. See pole ainult armulugu. Werther juurdleb elu mõtte üle, ta on vaba Rousseau’d painanud moraalsest idealismist. Homeros taganeb, esiplaanile astub Ossian - muistne iiri laulik, kelle luulelist proosat hakkas Euroopa tundma 1762. aastast alates tänu šotlase James Macphersoni andekatele mugandustele. Pika katkendi “Ossiani lauludest” loeb Werther Lottele ette jõulu eel, enne enesetappu. Need kutsuvad vabaduse ja ürgse looduse poole.

Goethe lugu on põhiosas, samuti kirjades, seega pihtimuslik-monoloogiline, kuid lõpu annab Wertheri sõber Wilhelm edasi teiste tunnistuste põhjal. Wertherit vaadatakse nüüd kõrvalt. Kaine asjalikkusega, läbi arsti silmade (“Ta oli endale parema silma kohalt pähe tulistanud, peaaju oli välja tunginud.”). Nimelt nii, kasutades realismi keelt, laseb Goethe oma kangelase tragöödial siseneda asisesse maailma - rikkuma selle rahulikku und.

1

2017-03-08

MärksõnaEuroopa ajalugu

MärksõnaKant

MärksõnaKirjandus

MärksõnaLuule