Kvantmüstika - kas religioosne lehma­kauplemine?

Prindi

Roland Karo

1

Kvantmüstiline prelüüd

Kuidas tundub teile järgmine tsitaat?

Kõigepealt tuleb meil põhjalikumalt tundma õppida oma keha. Ayurveda järgi on füüsiline keha pääsuks millessegi, mida ma nimetan “inimese kvantkehaks”. [- - -] Kvant, mida defineeritakse kui mateeria või energia algühikut, on 10 000 000-100 000 000 korda väiksem kõige väiksemast aatomist. [- - -] Kõik kvandid kujutavad endast nähtamatuid võnkeid, energia varje, mis ootavad võimalust füüsilist kuju võtta. Ayurveda ütleb, et ka inimkehas toimub seesama - kõigepealt on intensiivsed, kuid nähtamatud võnked, nn kvantfluktuatsioonid, seejärel tekivad energiaimpulsid ja lõpuks mateeriaosakesed. Kvantkeha on aluseks kogu meie olemusele: mõtetele, tunnetele, proteiinidele, rakkudele, organitele - kõigele nähtavale ja nähtamatule, millest me koosneme. [1]

Esmapilgul ei näi sel, transtsendentaalse meditatsiooni (edaspidi TM) nimelisse müstilisse praktikasse kuuluval tekstilõigul väga vigagi olevat. Lõppude lõpuks on ju selge, et füüsikalises mõttes kuuluvad me kehad sügavaimal tasandil tõepoolest mikromaailma universaalseisse, kvantmehhaanilisisse protsessidesse.

Siiski - enne kui asuda enesele TM-i alal juhendajat otsima, soovitaksin toodud tsitaati natuke lähemalt vaadata. Näiteks paistab Deepak Chopra siin soovivat meile osutada, justkui põhineks kõik tema poolt öeldav moodsa füüsika leidudel. Kuid kas see on nii? Juba asjaolu, et kvanti defineeritakse siin mõõtude võrdluse kaudu, peaks lugeja ettevaatlikuks tegema. Veelgi enam - kõnelda kvantidest kui “nähtamatutest võngetest, energia varjudest”, mis ootavad iseteadlikult võimalust füüsilist kuju võtta - see on selgelt poeetiline, religioosset agendat kandev kõne. Milleks siis need loodusteaduslikud mõisted? Kas pole siin äkki tegemist autori püüdega füüsikast pärit mõistete ja kontseptsioonide koolis verretreenitud ilmeksimatuse-muljet ära kasutades lugeja tähelepanu sedavõrd uinutada, et ta ei märkaks teatavat religioosset “lehmakauplemist” öeldava taga?

Seesuguses taktikas iseenesest pole midagi uut: meenutatagu kasvõi erinevate poliitiliste parteide valimiseelseid loosungeid - elu on näidanud, et need on tegeliku poliitilise praktika suhtes perifeersed.

(JPEG)

Võib väita, et füüsikast pärit mõisteteaparaat on kvantmüstika suhtes samal viisil perifeerne. Et seda selgitada, on järgnevas artiklis analüüsitud üht, ka TM-is kasutust leidnud mõttekäiku - nn Universumi täppishäälestuse argumenti, mille Chopra on esitanud järgmiselt:

See, kui uskumatult täpselt asjad meie maailmas omavahel sobivad - ja kõige enam ehk DNA olemasolu hämmastav fakt -, lubab väita, et loodus on lõpmatult intelligentne. Üks astrofüüsik [Hugh Ross] on kord öelnud: “Võimalus, et elu tekkis juhuslikult, on umbes niisama suur kui see võimalus, et üle prügimäe tuiskav keeristorm loob juhuslikult lennuki “Boeing 707”.

Kosmoloogiline “täppishäälestuse argument”: aluseid mõningaseks skepsiseks

1970-ndail sõnastas Brandon Carter antroopsusprintsiibi (edaspidi ‘AP’). Terminit AP on tihti väärtarvitatud, tähistamaks andmeid, mida see süstematiseerib. [2] Selgituseks:

  1. AP on printsiip seesugust tüüpi loodusteaduslike andmete eristamiseks, mis osutavad mõne füüsikalise vm mõõdetud suuruse “elu jaoks täppishäälestusele” [3].
  2. Kosmoloogiline täppishäälestuse argument (edaspidi ‘THA’) on statistiline argument, mis, lähtudes samadest algandmetest, väidab, et elu võimaldava universumi teke on juhusehüpoteesil äärmiselt ebatõenäoline.
  3. THA-i interpretatsioonid tõlgendavad nimetatud ebatõenäolisust, väites, et see töötab (a) teistliku loomishüpoteesi ja/või (b) “multiversumi”-hüpoteesi kasuks. [4]

Järgnev ei puuduta AP-i. Vaatluse objektiks on THA ning selle interpretatsioonid, (THA on teoloogiliselt relevantne ainult juhul, kui seda saab teistlikult interpreteerida). Rõhk on küsimusel THA tehnilisest korrektsusest. Tuuakse ära THA põhikuju, selle vastu seatakse valik eri perioodidest pärit contra-argumente, mis jagatakse sisulistel kaalutlustel nelja kategooriasse. Kokkuvõte kujundab a posteriori seisukoha THA teoloogilisest relevantsusest.

Natuke kontekstist

THA-alastes diskussioonides eeldatakse kokkuleppeliselt, et Universum tekkis viisil, mida kirjeldab Suure Paugu (edaspidi ‘SP’) kosmoloogiline mudel. Vaidlusküsimuseks on: kas väide ‘kõigist loogiliselt võimalikest karakteristikutest, mis võinuksid Universumit iseloomustada, iseloomustavad seda elu evolutsiooni soosivad karakteristikud’ (seda ja ainult seda väidab AP) vajab või ei vaja selgitust.

Need, kelle arvates ei vaja, jagunevad kaheks, öeldes: (a) see on huvitav, aga ebainformatiivne fakt; (b) elu soosiva universumi teke äkki ja eimillestki on igati normaalne, ehkki vähese tõenäosusega protsess (cf lotovõitja hämmastus, kes, küsides endalt, miks mina, unustab, et igas loteriis peab keegi ju võitjaks osutuma [5]) Need, kelle arvates toodud väide vajab selgitust, ütlevad, et juhusehüpotees peab olema ekslik. Väiteid, mis THA-i nii tõlgendavad, nimetatakse järgnevas THA interpretatsioonideks.

Viimastel võib olla teistlik või ateistlik kuju. Tunnuseks on, et täppishäälestatud universumi tekke tõenäosus väidetakse suurenevat, kui postuleerida ühe (Jumal) või mitme (“multiversum”) väljaspool Universumit asuva uurimisele kättesaamatu entiteedi eksistents [6].

Teoloogiliselt on THA-i enamasti peetud teleoloogilise jumalatõestuse üheks modifikatsiooniks, lähemal vaatlusel osutub see aga pigem kosmoloogiliseks.

Barrow ja Tipler arvavad: Aristotelese teleoloogia kohaselt ei saa nähtusi lõpuni mõista, teadmata nende causa finalis’t - eesmärki, mille tarvis nähtused eksisteerivad (siit võimalus a posteriori jumalatõestuseks: looduse otstarbekohasust saab selgitada ainult seda juhtiva transtsendentse mõistusliku olendi eksistents). THA-l on selgelt teleoloogilisi mõjusid: ebatõenäoline on väidetavasti üksnes sellise universumi juhuslik teke, mis võimaldab elu evolutsiooni, mitte aga ükskõik millise.

Kosmoloogiline jumalatõestus osutab aga vaid “kokkusattumustele”, korrapärale Universumi ehituses ja loodusseadustes (i.e nähtuste otstarbest ei kõnelda [7] - Jumal eksisteerib kui kõigi asjade ja nähtuste algne põhjus). THA seos kosmoloogiliste argumentidega on ilmne: eeldus, et Universum on elu jaoks täppishäälestatud, põhineb termini ‘kord’ kvantitatiivsel (‘entroopia’ mõiste kaudu) definitsioonil [8]. [9]

Põhistruktuur ja tõlgenduste näited

Enamasti esitatakse THA väitena asjaolu, et universaalkonstantide loogiliselt võimalike väärtuste vahemik on võrreldes nende elu jaoks sobilike väärtuste piirkonnaga äärmiselt kitsas, implitseerib, et elu jaoks sobiva Universumi juhuslik teke on väga ebatõenäoline. [10] Selle võiks lahti kirjutada nii:

-  universaalkonstandid võinuksid omada mistahes väärtusi, aga omavad just selliseid, mis on elu eksisteerimiseks sobivad (eeldus);
-  universaalkonstantide võimalike väärtuste vahemik on võrreldes eluks sobivate väärtuste vahemikuga väike (eeldus);
-  seetõttu on Universumi juhuslik teke ebatõenäoline (järeldus).

Seega on THA loomult statistiline (järeldus põhineb tõenäosusanalüüsil). Näeme, et THA per se ei ütle, mida antavast tõenäosushinnangust välja lugeda. Siiski on seesugusel tõenäosusarvutusel sügavam mõte vaid siis, kui oletada, et saadav tõenäosushinnang toetab järeldust juhusehüpoteesi ebamõistlikkusest (THA kui hüpoteeside selektsioonikriteerium).

H. Ross alustab oma THA-versiooni näidetega Universumi parameetritest, mis peavad elu võimalikkuse seisukohalt täpselt häälestatud olema. Ta esitab neist loendi ning osutab, et vähimgi muutus nende tegelikus arvulises väärtuses teeks elu tekke ja püsimise Universumi mistahes arengustaadiumis ja mistahes punktis võimatuks. [11]

Näiteks:

Kui nõrk vastasmõju poleks täpses tasakaalus, siis ei leviks need eluks hädavajalikud elemendid, mis tekivad ainult superhiidtähtede tuumades, kunagi neist tuumadest väljapoole (supernoovade plahvatused poleks võimalikud). [12]

Asjaolu, et Universumi strukturaalse korrastatuse aste on nii mikro- kui ka makrotasandil äärmiselt kõrge, tähendab Rossi arvates, et tõenäosus, nagu oleks Universum juhuse produkt, on võrreldav tõenäosusega, et prügimäest käib üle tornaado ning selle tulemusel tekib juhuslikult täielikult monteeritud lennuk Boeing 747. [13] See järeldus omavat tõsiseid teoloogilisi implikatsioone.

R. Swinburne pakub teoses The Existence of God välja teistsuguse THA interpretatsiooni. Statistiliselt põhineb see Bayes’i valemi rakendusel. Swinburne küsib, kas fakt, et Universumi piirtingimused on sellised, mis ainsana võimaldavad elu evolutsiooni, on piisav alus, püstitamaks kehtivat induktiivset argumenti Jumala olemasolu kasuks. [14]

Kui kogu tõendusmaterjal osutab, et selliste piirtingimuste ja seaduste ilmnemine, mis teeks võimalikuks ning tõenäoliseks intelligentsete organismide evolutsiooni, on a priori (s.o välja arvatud juhul, kui Jumal on olemas) väga ebatõenäoline, siis on see tõendusmaterjaliks, et Jumal kutsus esile need ning seega ka intelligentsete organismide eksistentsi. [15]

Ta osutab parameetreile, mille arvulised väärtused peavad selleks, et elu teke ja püsimine Universumis oleks võimalik, asuma kindlais kitsais vahemikes [16] ja defineerib: olgu e avastus, et universaalkonstandid omavad elu teket soodustavaid väärtusi; olgu h teistlik hüpotees ning k mõnesuguse universumi eksistents. Olevat selge, et selleski võimalike piirtingimuste vahemikus, mille proportsioonidest meil on ettekujutus, on elu võimaldav vahemik väga väike, rääkimata juba kõigist loogiliselt võimalikest vahemikest. Sel juhul on tõendiga e piiratud universumi eksistents a priori väga ebatõenäoline, välja arvatud juhul, kui eksisteerib Jumal. S.o P(e/h.k) >> P(e/k). [17]

Võimalike skeptiliste positsioonide diferentseerimine

THA suhtes skeptiliselt meelestatud seisukohtade kogum on kirju ja kaootiline. Siinkirjutajale teadaolevalt puudub tänini seda süstematiseeriv printsiip. Eeldagem, et THA kattub põhistruktuurilt mistahes teise argumendiga.

(JPEG)

Joonis 1 osutab, et see struktuur on püramiidjas: argumendi aluse moodustavad filosoofilised seisukohad ja tipu järeldused. Mistahes argumendiga ka tegemist oleks, on selle kriitikule antud skeemi kohaselt avatud neli põhimõtteliselt erinevat vastuväitmisviisi vastavalt argumendi ülesehituse neljale tasandile. Need on:

  1. vastuväide filosoofiliselt aluselt;
  2. vastuväide lähteandmetelt;
  3. vastuväide vormilt;
  4. vastuväide järeldustelt.

Meenutagem, et THA on statistiline. Seega asub tema epistemoloogilises baasis reliaabli meetodina tõenäosusteooria. Selle raames on võimalikud eri tõenäosuse-mudelid. THA puhul valitakse neist üks, mis dikteerib THA formaalse struktuuri. Algandmete all peetakse silmas üksikuid täppishäälestuse juhtumeid (nt prootoni mass). See tasand on seotud teadusfilosoofiliste alustega, sest täppishäälestust on mõtet postuleerida vaid eelduselt, et loodusseadused eksisteerivad reaalselt.

Vastavalt THA nelikjaotusele eristatakse järgnevas nelja põhimõtteliselt erinevat viisi skeptilise vaate esitamiseks THA suhtes. Lähtudes nende raames adresseeritavaist THA aspektidest võiks neid nimetada järgmiselt.

  1. Metodoloogiline projektsioon: [18] vaidlustatakse täppishäälestuselt argumenteerimise meetodit.
  2. Prekonditsionaalne projektsioon: osutatakse, et meil pole THA püstitamiseks piisavalt või sobivat tüüpi algandmeid.
  3. Formaalne projektsioon: analüüsitakse argumendi matemaatilist käiku (küsimust ‘kui suur on sündmuse X tõenäosus’).
  4. Prima facie projektsioon: näidatakse, et THA tõenäosushinnangud ei päde ja/või ei ole tegemist täppishäälestuse juhtumitega, mistõttu kosmoloogilised kokkusattumused pole nii rabavad kui THA osutab.

Metodoloogiline projektsioon

Metodoloogilised vastuväited kuuluvad teadusfilosoofilisse diskursusse. Tegemist on kahe suurema probleemide-grupiga: (a) loodusseaduste olemus - küsimusele, kas kosmiline korrapära on reaalsuse omadus või meiepoolne representatsioon, ei saa ühest vastust anda; (b) tõenäosusteooria metatasandi küsimused - mis on tõenäosus, kuidas valida statistilisi mudeleid etc.

Dilemma loodusseaduste olemusest. Teadusfilosoofiliselt on selles küsimuses võimalikud kaks äärmust: realism ja anti-realism. Ian Hacking analüüsib neid positsioone Galilei-Duhemi vastanduses. Ta arutleb: Galilei järgi Jumal kirjutas Looduse Raamatu. Ta kirjutas selle matemaatika keeles. Laused selles raamatus on loodusseadused. Paraku on raske kujutella, kuidas saanuks nt psüühika seadused olemas olla enne psüühika teket, elu seadused enne elu teket vms. Liiatigi on THA sel puhul mõttetu, sest Korrastaja (Kirjutaja) postuleeritakse juba eeldustes. Duhemi järgi on loodusseadused meie representatsioonid maailma komplekssusest, printsiibid, mille abil kogemust struktureerida. Sel juhul kaotab THA samuti mõtte, sest pole alust arvata, et Universumi “vaatlejad”, kelle representatsioonide parameetrid on meie omadest põhimõtteliselt erinevad, tuleksid iial meile tuntud seaduste peale. Sestap võivat arvata, et seletus arvukaile kokkusattumustele peitub meie seaduspärasuste-leidmise protseduurides. [19]

Tõenäosusteooria metatasandi küsimused. Tõenäosusest rääkimiseks on kaks põhimõtteliselt erinevat teed: (1) tõenäosus sagedusjaotusena (aposterioorne tõenäosus); (2) aprioorne tõenäosus (bayesiaanlik mudel). THA puhul on kasutatud mõlemaid.

(1) Aposterioorse tõenäosuse kohta kirjutab Ian Hacking: THA kaitsjad ei mõista, et tõenäosus ei ole reaalsuse omadus, vaid statistilise mudeli parameeter. Ta viitab John Michelli 1767.a avaldatud tööle Uurimus tõenäolisest parallaksist ning ütleb selle metodoloogia kohta: Michelli järgi leidub suhteliselt liiga palju kaksiktähti, ta arvestab, et leidub 230 tähte, mis on heleduselt ekvivalentsed Beeta-Kaljukitse paarile ning küsib: kui jaotada 230 punkti sfäärile juhuslikult, siis mis oleks tõenäosus, et kaks punkti satuvad sama lähestikku kui see paar? Ja leiab, et tõenäosus on 1:80. Niisugusele tulemusele jõudmiseks on tarvis mudelit - vahendit, mis võimaldaks jaotada punkte sfäärile juhuslikult. Küsimus ei ole mitte tähtede paigutuse suhtelises sageduses, vaid sageduses, mis on seotud mudeliga, võrdlusstandardiga, millel on võimalikud korduvad katsed. [20]

(2) Aprioorsete tõenäosushinnangute kohta ütleb Michael W. Ovenden: oletagem, et mul on täring, ja enne kui ma viskan, küsin ma endalt, kui suur on (aprioorne) tõenäosus, et ma viskan kolme? Kogemuse baasilt teiste täringutega: 1/6. Siiski, kui ma näiteks tean, et olin number kahe küljele ühe märgi juurde teinud nii, et täringul on kaks kolme ja mitte ühtegi kahte, siis oleks tõenäosus visata kolm 1/3. Vahe tekib erinevusest taustteadmises. Niivõrd, kuivõrd THA puhul on tegu aprioorsete tõenäosushinnangutega (vs pikad täringuvisete seeriad, avastamaks eri numbrite ilmumise suhteliste sageduste kaudu täringu “kalduvusi” - see oleks tõenäosus sagedusjaotusena), tähendab see, et iga võimalik tõend Universumi täppishäälestuse kohta sõltub meie taustteadmisest. [21]

Prekonditsionaalne projektsioon

Tegemist on küsimustega, mis puudutavad THA algandmeid. Nendeks on nn elu suhtes täppishäälestuse faktid. Et neid kasutada, tuleb täppishäälestus defineerida. Manson on osutanud, et seni esitatud THA vorminguist saab ekstraheerida kolm definitsiooni, siinkirjutaja arvates aga taanduvad kaks neist ühele. [22]

(1) Parameeter P on täppishäälestatud, kui elu poleks saanud tekkida, olnuks P arvuline väärtus natukegi erinev. Üks viis esitada väiteid Universumi täppishäälestuse kohta on kontrafaktuaalsed konditsionaalid. Kirjeldatav tingimus on siis seotud väljenditega ‘tühine erinevus’, ‘õrn tasakaal’, ‘erinev n %’etc.

Kui habras on tugeva vastasmõju olemasoluks vajalik tasakaal? Kui see oleks kas või 2 % nõrgem või 0,3 % tugevam kui see tegelikult on, [siis] poleks elu Universumis mis tahes ajal ja mis tahes kohas võimalik. [23]

(JPEG) Paraku ei ütle P täppishäälestus sel juhul midagi tõenäosuse kohta (bayesiaanlik argument nõuab algandmetena tõenäosusväiteid). Võib näiteks õigustatult väita, et teatud kindel mutter ei sobiks 1 cm jämeduse poldi otsa, kui see polt oleks 1 mm võrra peenem või jämedam. Ent sellest ei järeldu, et nimetatud mutri poldi otsa sobimise tõenäosus oleks 1/10. Tegelikult ei järeldu sellest tõenäosuse osas üldse midagi. Teiseks (oletades, et THA-i saab püstitada ka mitte-bayesiaanlikult): sellised täppishäälestus-väited on kasutud, kui ei anta “väikese erinevuse” meetrikat. R. K. Clifton on küsinud: kuidas eristada täppishäälestuse juhtumit nn üldhäälestuse juhtumist? [24] J. Davis märgib: kui neutriinode mass oleks (5 * 10-34) asemel (5 * 10-35) kg, siis annaks lisanduv graviteeruv mass mitte paisuva, vaid kollapseeruva universumi. [25] On see üllatav, arvestades, et elementaarosakeste masse mõõdetakse siin kilogrammides?! Näite rabavus tuleneb mõõtühiku valikust (cf kui Michael Jordan olnuks 1/1016 valgusaasta [1 m] võrra lühem, ei saanuks temast kunagi maailma parimat korvpallurit!).

(2) Parameeter P on täppishäälestatud, kui tõenäosus, et P võtab elu soosiva väärtuse, on äärmiselt väike. See definitsioon on eelmise puudustest vaba. Paraku - et see rakenduks, tuleks täpsustada: (a) P võimalike väärtuste vahemik ja (b) tõenäosusjaotus selles vahemikus. Lisaks, õigustamaks oletust, et P väärtuse sattumine elu soosivasse vahemikku on äärmiselt ebatõenäoline, peaksid vahemiku- ja jaotuse-teooriad kombineeruma. Näiteks: ehkki Michael Jordani pikkus valgusaastais on täppishäälestatud (1), ei ole see üllatav, sest: (ah) Jordani pikkuse bioloogiliselt võimalike heaks korvpalluriks saamise väärtuste vahemik, olles küll minimaalne võrrelduna valgusaastaga, ei ole väike, võrrelduna Jordani pikkusele bioloogiliselt võimalike väärtuste vahemikuga; ning (bh) Jordani pikkusel oli hea šanss sattuda suureks korvpalluriks saamist võimaldavasse bioloogiliselt võimalikku vahemikku.

Eeldades, et täppishäälestus-väited toetuvad implitsiitselt vahemike- ja jaotuste-teooriaile, on veider, et leidub vaid käputäis juhtumeid, kus selliseid teooriaid ka eksplitsiitselt käsitletakse. E. McMullin kirjutab ‘kosmogoonilisest erapooletusprintsiibist’. Ta määratleb selle eeldusena, et Universum on selline nagu ta on, juhuse tõttu ja arvab selle implitseerivat, et Universumi massitiheduse võimalike väärtuste vahemik on piiramatu [26]. Selle positsiooni põhipuuduse on välja toonud Paul Davies: kui võimalike väärtuste vahemik on lõpmatu, siis sellest mistahes lõpliku vahemiku juhusliku väljavalimise tõenäosus on null. Sel juhul peaksime olema samavõrd üllatunud kuitahes lõtvade piirangute üle, mida elu olemasolu neile väärtusvahemikele esitab. See on kogu argumendi reductio ad absurdum. [27] Alternatiiv McMullin’i printsiibile oleks mõni võimalikke vahemikke piirav teooria. Paraku oleks selle hinnaks kogu skeemi meelevaldsus. Et tõsiseltvõetavad teooriad kosmiliste parameetrite võimalike väärtuste vahemike ja jaotuste täpsustamiseks puuduvad, ei saa THA-i ka definitsiooni (2) abil töödeldud andmetest püstitada.

Formaalne projektsioon

Seda tüüpi vastuväited ei huvitu THA sisust, vaid sellega seotud matemaatilis-formaalsetest probleemidest. T. ja L. McGrew ning E. Vestrup ütlevad järgmist. [28]

THA-alased tekstid kubisevad “täppishäälestatud” konstantide näidetest. [29] Iga konkreetse parameetri puhul näib selle võimalike väärtuste hulk olevat lõpmatu vähemalt positiivses suunas (nt valguse kiiruse suurusel ei ole positiivses suunas loogilist piiri). Nii võiks füüsikaliste baasparameetrite võimalikud väärtused esitada kui muutuja väärtused poolavatud teljel (0 ... ∞). Loogiliselt võimalike liitväärtuste hulk K sõltumatute parameetrite jaoks esituks siis kui K-dimensionaalne reaalväärtustega ruum R+K. Kui käsitleda iga matemaatiliselt võimalikku parameetrite väärtuste hulka kui kindlat võimalikku universumitüüpi, siis representeerib see ruum kõiki võimalikke universumitüüpe, millel ei ole muid täpsustavaid piiranguid peale nende, mis esinevad meie universumis.

Oletagem, et ühegi parameetrite väärtusvahemiku esinemine pole teistest tõenäolisem. Mistahes konkreetseist parameetrite väärtusvahemikest moodustunud multidimensionaalse “kera” “kesta paksus” R+K-s on siis kaduvväike - see ei hõiva mingit lõplikku osa kogu võimalikust ruumist. Kui R+K representeerib vaadeldava tõenäosuse 100 %, siis näib, et tõenäosus elu soosiva universumi tekkeks juhuse läbi on nullilähedane. THA kaitsjad interpreteerivad seda nii, et mõistusliku toimija poolt loodud ja hallatava elu soosiva universumi hüpotees on märgatavalt suurema tõenäosusega tõene. Seega töötavat täppishäälestatuse kohta käiv tõendusmaterjal loomishüpoteesi ja mitte juhusehüpoteesi kasuks. [30]

Probleem seisneb selles, et nii defineeritud mõõt ei ole normaliseeritav. Kui eeldada, et iga muutuja mistahes väärtus on sama tõenäoline kui iga teine (erapooletusprintsiip), siis pole mingit võimalust liita R+K osahulki nii, et nad annaksid summaks 1. Kui neil üldse on mingi summa, on see ∞.

Öeldu ei ole matemaatilise esoteerika näide: tõenäosuse arvutamisel on mõte vaid siis, kui loogiliselt võimalike liidetavate [31] summa on 1 (ie kui liidetavaid saab ühendada nii, et nad moodustaksid kokku 100 % tõenäosust). Ent kui “lõikuda” lõpmatu ruum võrdseteks lõpliku suurusega tükkideks, on saadud tükke lõpmatu hulk; ja kui püüda igaühele neist määrata mingit fikseeritud positiivset tõenäosust, kuitahes väike see siis ka oleks, on saadav summa lõpmatu. [32]

Leslie püüab asja analoogia baasil parandada, väites, et märklaua keskpunkt sisaldab lõputut hulka matemaatilisi punkte, aga see ei muutvat lihtsamaks keskpunkti tabamist. [33] Ent - märklaud ise omab kindlat pindala! Seda saab integreerida ja võrrelda omavahel selle suvalisi osi, sattumata pahuksisse normaliseeritavuse probleemiga.

Kuna pole mingit võimalust määratleda intervallide suhteid mittenormaliseeritavas ruumis, pole ka ühtki mõistlikku viisi väitmaks, et ühe universumitüübi avaldumine on tõenäolisem kui teise.

Prima facie projektsioon

Siin on tegemist reaktsioonidega THA-i sisulistele järeldustele (‘parameeter P on elu jaoks täppishäälestatud ja see on juhusehüpoteesil äärmiselt ebatõenäoline’). Vastulaused on ad hoc parandused juhusehüpoteesile ning kaht tüüpi: (1) P täppishäälestuse tõenäosus ei ole juhusehüpoteesil nii väike (juhusehüpoteesi apoloogiad); (2) P ei ole täppishäälestatud elu jaoks (s.o P võiks omada ka teisi väärtusi ilma, et Universum muutuks elu suhtes vaenulikuks: argumendid, mis ründavad THA-i järeldust).

(1) Dr Robert Haynes esitab eksplitsiitse juhusehüpoteesi apoloogia: molekulaarse evolutsiooni nn neutraalne teooria ütleb, et kogu alleelne variatiivsus on loodusliku valiku ja juba eksisteerivate geenide suhtes neutraalne ning toimib mutatsioonilise sisendi ja juhuslike kõrvalekallete kaudu. Uued muteerunud alleelid on juba eksisteerivatega funktsionaalselt sünonüümsed, kerkivad esile sageli ja vahetavad mõnikord juhuslike kõrvalekallete teel välja varemeksisteerinuid, ehkki enamik neist kaob mõne generatsiooni jooksul, samuti stohhastiliselt. Seega sõltub elu igal tasandil juhuslikest fluktuatsioonidest. Looduse korrapära on sügavaimal tasandil statistiline, aga statistilised seaduspärasused võimaldavad meil teha täpseid kvantitatiivseid ennustusi füüsikaliste ja keemiliste nähtuste kohta. Kui juhusel on looduses mingi “eesmärk”, siis on selleks luua variatiivsust asjus, mis eeldatavasti ei saanuks eksisteerima hakata täielikult determineeritud maailmas. Pole tõenäoline, et seesugune post hoc “eesmärk” rahuldaks transtsendentset tähendust igatsevate inimeste psüühilisi vajadusi. Sestap ei ole THA teoloogiliselt kuigi oluline. [34]

(2) Võimalikest bioloogilistest tolerantsivahemikest. Seda tüüpi vastuväited on spekulatiivsed, kuna esiteks on meie kujutlusvõime selles osas, millised eluvormid on võimalikud, piiratud. Teiseks ei ole võimalik siia kuuluvaid väiteid eksperimentaalselt testida, kuivõrd eksperimenteerimine on piiratud meie universumis kehtivate universaalkonstantidega.

Oma artiklis Of Stars, Planets, and Life küsib Michael Ovenden: kui “ebatõenäoline” on, et tugev ja nõrk tuumainteraktsioon omavad just täpselt õiget väärtust? Kui saaksime gravitatsioonikonstandi G arvulist väärtust muuta, võiksime näiteks avastada, et kui suurendame G-d, kasvab kiirendus Maa pinnal G ruutjuure võrra. See oleks huvitav tähelepanek, ent pole teada ühtki füüsika- või bioloogilist seadust, mis ütleks, et elusorganismid on võimalikud üksnes gravitatsioonilise kiirenduse loogiliselt võimalike väärtuste teatavas vahemikus. Pole võimatu või ebamõistlik kujutleda elu eksistentsi ka väga suure gravitatsioonilise kiirenduse tingimustes. Miks ei võiks elusolendid eksisteerida praktiliselt kahemõõtmelisena? Miks ei võiks ajukoor olla pigem sileda paberilehe kui kokkukägardatud “nutsaka” sarnane? [35]

Meie arusaam elu suhtes täppishäälestusest sõltub kujutlusvõimest: asjaolu, et seda tüüpi elusorganismid, mis tänaseni on tuntud, vajavad eksistentsiks täpselt seesuguseid tingimusi, nagu me Maal täheldame, ei anna mingit alust seisukohale, nagu oleks elu teistsugustel tingimustel võimatu.

Järeldus

Toodud vastuväidete põhjal võib öelda: (a) projektsioon 1 relativeerib mistahes võimalikust THA-i vormingust tehtavad järeldused; (b) projektsioonid 2-3 välistavad THA-i kehtivuse vähemalt selle tuntud vorminguis; (c) projektsioon 4 ei toeta olemasolevate THA-i vormingute järeldusi; (d) ükski projektsioon ei välista kehtiva THA-i püstitamise põhimõttelist võimalikkust.

Kuna projektsioonid 2-3 välistavad THA kehtivuse vähemalt teadaolevais vorminguis, tuleb arvata, et THA peamisteks puudusteks on algandmete ebapiisavus ning formaal-tehnilised raskused. Et THA statistiline osa on vigane, muutub küsimus selle interpretatsioonide kohasusest irrelevantseks. Ent kuna ükski projektsioon ei välista kehtiva THA-i püstitamise võimalikkust, tuleb sellise püstituse ilmnemisel võimalike interpretatsioonide küsimus uuesti üle vaadata. Kuni sellise püstituse ilmumiseni on THA teoloogilisest vaatepunktist kasutu.

LISAD

Joonis 2: lihtsustatud skeem normaliseeritavusprobleemi tuumast

(JPEG)

Kasutatud kirjandus

  1. Barrow, John D., Tipler, Frank J. The Anthropic Cosmological Principle. New York, Oxford University Press, 1988.
  2. Hacking, Ian. Coincidences: Mundane and Cosmological. -Origin and Evolution of the Universe: Evidence for Design? Edited by John M. Robson. Kingston and Montreal, McGill-Queen’s University Press, 1989. Pp 119-138.
  3. Haynes, Robert H. The “Purpose” of Chance in Light of the Physical Basis of Evolution. -Origin and Evolution of the Universe: Evidence for Design? Edited by John M. Robson. Kingston and Montreal, McGill-Queen’s University Press, 1989. Pp 1-31.
  4. Leslie, John. Universes. New York, Routledge, 1989.
  5. Leslie, John. Väited ja antroopsusprintsiip. -Akadeemia, nr 9, 1992. Lk 1861-1869.
  6. Manson, Neil A. There Is No Adequate Definition of ‘Fine-tuned for Life’. -Inquiry, No 43, 2000. Pp 341-352.
  7. McGrew, Timothy, McGrew, Linda, Vestrup, Eric. Probabilities and the Fine-Tuning Argument: a Sceptical View. -Mind, Vol 110 (440), October 2001. Pp 1027-1037.
  8. Ovenden, Michael W. Of Stars, Planets, and Life. -Origin and Evolution of the Universe: Evidence for Design? Edited by John M. Robson. Kingston and Montreal, McGill-Queen’s University Press, 1989. Pp 87-107.
  9. Ross, Hugh. Jumal ja kosmos. Tallinn, Logos, 1996.
  10. Swinburne, Richard. The Existence of God. Oxford, Clarendon Press, 1991.

    1

[1] Chopra, Deepak. Täiuslik tervis: raamat keha ja vaimu terviklikkusest. Tallinn, Nebadon, 1994. Lk 14j.

[2] N. A. Manson. There Is No Adequate Definition of ‘Fine-tuned for Life’. -Inquiry, No 43, 2000. P 341.

[3] Suurused, mille tegeliku, mõõdetud arvulise väärtuse muutumine teatud ühiku võrra teeks võimatuks Maal täheldatavaile sarnaste eluvormide tekke Universumi mistahes arenguetapil ja mistahes punktis. Täpsemalt vt: J. Leslie. Väited ja antroopsusprintsiip. -Akadeemia, nr 9, 1992. Lk 1863.

[4] Terminit ‘”multiversumi”-interpretatsioon’ selgitatakse allpool.

[5] T. McGrew, L. McGrew, E. Vestrup. Probabilities and the Fine-Tuning Argument: a Sceptical View. -Mind, Vol 110 (440), October 2001. P 1027.

[6] “Multiversumi”-hüpotees: elu evolutsiooni võimaldavate karakteristikutega universumi teke on paratamatu, kui eeldada, et eksisteerib lõpmatu hulk lõpmatult erinevate karakteristikutega universume.

[7] Näiteks kella keerulist ehitust võib taibata ka midagi teadmata eesmärgist, mille teenimiseks kell on mõeldud.

[8] Termin ‘kord’, defineerituna entroopia kaudu, tähistab statistiliselt kõrgeltorganiseeritud seisundit. Alles entroopia mõiste sissetoomine annab võimaluse vaadelda Universumi kõrgeltorganiseeritud struktuuri ebatõenäolise olukorrana.

[9] J. Barrow, F. Tipler. The Anthropic Cosmological Principle. New York, Oxford University Press, 1988. Pp 27-121.

[10] T. McGrew, L. McGrew, E. Vestrup 2001; 1027.

[11] H. Ross. Jumal ja kosmos. Tallinn, Logos, 1996. Lk 104-114.

[12] H. Ross 1996; 105.

[13] H. Ross 1996; 103-104.

[14] R. Swinburne. The Existence of God. Oxford, Clarendon Press, 1991. Pp 300-303.

[15] R. Swinburne 1991; 303.

[16] Swinburne toetub andmetele teosest: J. Barrow, F. Tipler 1988.

[17] R. Swinburne 1991; 305-312. Täht ‘P’ tähistab tõenäosust (inglise sõna probability [‘tõenäosus’] esitähest). Sümbol ’>>’ tähendab ‘väga palju suurem kui’.

[18] Termini ‘projektsioon’ tähendus on siin ja edaspidi kahetasandiline: (a) projektsioon kui objekti (siin THA-i) teatavate aspektide taasesitus; (b) projektsioon kui (kriitiline) etteheide (cf ld ‘proiectio’).

[19] I. Hacking. Coincidences: Mundane and Cosmological. -Origin and Evolution of the Universe: Evidence for Design? Edited by John M. Robson. Kingston and Montreal, McGill-Queen’s University Press, 1989. Pp 129-132.

[20] I. Hacking 1989; 119-121.

[21] M. Ovenden. Of Stars, Planets, and Life. -Origin and Evolution of the Universe: Evidence for Design? Edited by John M. Robson. Kingston and Montreal, McGill-Queen’s University Press, 1989. P 104.

[22] Kui pole viidatud teisti, pärinevad paragrahvi põhiseisukohad: N. Manson 2000.

[23] Kui pole viidatud teisti, pärinevad paragrahvi põhiseisukohad: N. Manson 2000.

[24] N. Manson 2000; 343, tsiteerides: R. K. Clifton. Critical Notice, Universes. -Philosophical Quarterly, Vol 41, 1991. P 30.

[25] N. Manson 2000; 344, tsiteerides: J. J. Davis. The design argument, cosmic “fine-tuning” and the anthropic principle. -Philosophy of religion, Vol 22, 1987. P 140f.

[26] N. Manson 2000; 346, viitega teosele: E. McMullin. Indifference Principle and Anthropic Principle in Cosmology. -Studies in the history and philosophy of science, Vol 24, 1993. P 361.

[27] N. Manson 2000; 346-347, viitega teosele: P. Davies. The mind of God. New York, Simon & Schuster, 1992. P 204-205.

[28] Kui ei ole viidatud teisiti, refereerib paragrahv läbivalt: T. McGrew, L. McGrew, E. Vestrup 2001; 1028-1030.

[29] Vt nt J. Leslie 1992, H. Ross 1996 etc.

[30] R. Swinburne 1991; 303.

[31] Ingl disjoint alternatives.

[32] Normaliseeritavuse probleemi selgituseks vt: LISAD, joonis 2.

[33] J. Leslie. Universes. New York, Routledge, 1989. P 11.

[34] R. Haynes. The “Purpose” of Chance in Light of the Physical Basis of Evolution. -Origin and Evolution of the Universe: Evidence for Design? Edited by John M. Robson. Kingston and Montreal, McGill-Queen’s University Press, 1989. Pp 10-23.

[35] M. Ovenden 1989; 101.

2004-10-28

MärksõnaAristoteles

MärksõnaDNA

MärksõnaUsk ja uskmatus