Arutelu selle artikli le

Intervjuu Arne Hiobiga

Prindi

(KK) & Arne Hiob

1

Kuna ikka ja jälle kerkib üles küsimus kiriku positsioonist tänapäeva Eesti ühiskonnas, küsis Kirikiri Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku assessor-õpetaja dr. Arne Hiobi käest “lihtsaid küsimusi”.

Milline on kiriku roll tänapäeva Eesti ühiskonnas?

Andrus Kivirähk ütleb selle kohta õigesti, et inimesed "lihtsalt ei mõtle sääraste asjade peale" (EPL 20.10.2004). Kirikul ei ole erilist rolli Eesti ühiskonnas, need mõningad paigad, kust ta välja paistab, on põhjustanud asjatut lärmi.

Siiski on kurdetud, et usuasjad on ulatunud häirima ja tüütama ka "normaalseid" inimesi. Mis teha? Ega’s me Nõukogude Liidus enam ela, kus üritati saavutada kunstlikku vaikust, surudes religioossed osaduskonnad varjule kinniste müüride taha. Läänemaailmas on religioonidel luba avalikult tegutseda ja seepärast ulatuvad nad paratamatult sisse ka avalikku ellu.

Milline võiks olla luteri kiriku tulevik Euroopas ja spetsiifilisemalt Eestis?

Kiriku tulevikust on riskantne rääkida. Kirik on levinud ja arenenud ikka vastu igasugust loogikat. Talle on ammu lõppu kuulutatud, kuid kristluse oluliseks jooneks on see, et ta on võimeline loendamatuteks metamorfoosideks. Ehk nagu ütles Rootsi peapiiskop Hammar: kristluse absoluutsus on tema universaalsus.

Kui olemasolevad tendentsid jätkuvad, siis klassikaline kristlik Euroopa paistab liikuvat vastu oma lõpule. Mis vormi luterlus võtab, ei oska öelda. Tundub, et institutsiooniline religioon ei ole inimestele enam veenev. Mingi kord aga kujuneb igas osaduskonnas. Võibolla jääb kristlus nišiks religioosses surimuris? Võibolla on ta teistest religioonidest kohanemisvõimelisem ja jääb valitsema avalikku ruumi? Eurooplased võivad kristlust eelistada, et mitte kaotada oma eripära. Tunnistan: ma ei oska vastata.

Kas kirik ei usu enam "oma üritusse" või paigutab selle postmodernistlikult ja tagasihoidlikult ühe võimaliku maailmavaate hulka?

Kirik usub küll oma üritusse, kuid keda sa veenad, kui inimesed “lihtsalt ei mõtle sääraste asjade peale?” Iga usund, ideoloogia, maailmavaade usub, et ta on mingil määral kõige õigem. Muidu meil ei oleks ju üldse mingeid seisukohti, kui me ei peaks neid mingis mõttes õigemaks teistest. Tõde võib leida kõikjalt, kuid mitte ühel määral. Suhtlemisel ümbruskonnaga ei jää vist muud üle kui pakkuda oma usku kui võimalust. Mäletan ise, kuidas kunagi menüü lahti lõin: ufod, budism, baptism, luterlus - valisin luterluse kui eestlastega kõige rohkem seotud usundi. Kui ei oska tõde kodust leida, ei leia seda enamasti ka mujalt. Tõde pole ju kaugel meist. Mäe tippu võivad kulgeda mitmed teed, kuid jõudmaks sinna, pole võimalik minna korraga kõigi teede kaudu, vaid tuleb sammuda mööda ühte rada. Need, kes räägivad kõige võrdsusest, ei hooli tegelikult millestki. See, kes ütleb, et kõik poliitikud on korrumptandid, ei hooli poliitikast ega tegele sellega.

Kas kirikul on midagi vastata tänapäevase inimese probleemidele?

Jah, juhul kui ta lähtub inimesest ja aitab inimesel oma usku leida. Kui kirik hakkab pakkuma ilmutust, mida ainult temal on anda (nii nagu ta seda varem on teinud), siis sellist monopoolsust ilmselt ei taluta. Mis siis, et me ise usume, et meil midagi rohkem on anda kui teistel - iga usund ja maailmavaade usub seda endast. Küllap usu selge ja pealesundimatu esitamine kõneleb kõige veenvamalt. Ja - nagu õpetab luterlus - ainult Jumal saab veenda inimest uskuma. Meie asi pole pöörata, vaid suhtelda.

Kui kirikuõpetaja õnnistab Lihula samba, siis milline on kiriku positsioon selles vastuolulises küsimuses? Hüpoteetilisena (tänapäeva kurjuse käsitluste valguses) -, et kui Milton Friedmani ideed on seestanud suure osa elanikkonnast ning valitsusest, kas poleks kiriku kohus sooritada vajalik ja avalik eksortsism?

Ei, mingit eksortsismi pole vaja. Nagu edastab Francis Fukuyama, on Milton Friedman juba ise oma viga näinud ja tunnistanud (EPL Möte 12.10.2004). Kirik ei tohi ka ennast ühe poliitilise seisukoha poole kallutada, eelistada parem- või vasakpoolseid üksnes nende kuuluvuse järgi jne. Lihula sammast oleksin tõenäoselt ise ka õnnistanud, kui oleksin olnud kohalik õpetaja. Kõik säärased õnnistamised on hingehoidlikud talitused, mis toimuvad inimestele vastu tulles ja inimeste pärast. Pole tõsi, et kirik pressib ennast õnnistama - inimesed kutsuvad. Pole ka tõsi, et Lihula sammast ei tohtinud seepärast ära viia, et kirik suvatses selle ära pühitseda. Pole seda sakraalseks objektiks pühitsetud.

20. oktoobril 2004

1

2004-10-28