Teemad

Sipelgate elust: Zapad 2017

Prindi

Theodor Sipelgas jun.

1

Kohtasin tuntud sipelgauurijat Bert Hölldoblerit (loe ka: Bert Holldobler and E.O. Wilson "The Superorganism: The Beauty, Elegance, and Strangeness of Insect Societies" W.W. Norton, 2009) Astana Kaunite Kunstide, Kõvade Teaduste ja Suurte Viljasaakide Kongresside Palees. Oli just ühe vastavateemalise konverentsi lõunapaus, kui vanameister märkas, et ma üliväga mureväsinult ja isutult sorkisin hõbekahvliga õilsa päritoluga taldrikut veel enam õilistavat suurepärast Kasahhi köögi imet.

Ja ülimalt uudishimuliku mehena küsis ta kohe: "Miks nii tujutu, mu noor sõber? Teie ettekanne äratas ju üldist imetlust, nautige ometi seda triumfi, paraku see õnnis hetk on peagi möödas, nagu oleks kits sabaga löönd."

"Ah, professor, mitte aja möödapääsmatu kondipurustaja käik ei muuda mu hinge õnnetuks, oh ei. Olen hoopis mures oma väikse kodumaa saatuse pärast. Paljukannatanud Lubenija ja Vesbasrija ühendatud vabariik on jälle suure kurja Venemaa himura röövlinnupilgu alla sattunud. Just praegu alustab Moskoovia koletut Zapad 2017 nimelist suurõppust. Aga see võib olla ainult tegeliku pealetungi kattevari. Ida-Euroopa riigid tunnevad muret, et Venemaa võib kasutada õppusi Trooja hobusena - jättes osa varustusest ja vägedest piirkonda alles ja siis neid õigel hetkel kurjasti käiku lasta.

"Hm," ütles kuulus sipelgauurija Bert Holldobler. "Hobused ei puutu asjasse, vastuse ütleb meile üks teine elusorganismide rühm - ühiselulised putukad, just sipelgad - need superorganismiks kasvanud kitiingeeniused."

"Kuidas nii, härra professor?" küsisin mina jahmunult, "Kas teie jaoks on siis inimelu samaväärne mingi putukaga, kellel pole üldse mingit selgroogu, rääkimata veel moraalsest? Sellise võrdlusega te šokeerite koguni minu panetunud loodusvaatleja hinge!"

"Oh, ärge muretsege, minu sõnum on hea, sipelgaid uurides olen leidnud vastuse ka teie probleemile. Analoogia kaudu, mõistes üldisi, statistikal põhinevaid mustreid saame evolutsioonilist psühholoogiat rakendada ka seal, kus otsest evolutsioonilist seost polegi.

Nagu teate, on mõnedel sipelgaliikidel säilinud sugulise paljunemise võime ka töölissipelgatel, ja neis pesades on omavahelised suhted päris halvad, kehtib pidev konkurents, et kes siis sigima saab asuda. Sellised pesad pole aga üldse territoriaalsed, kogu võhm kulub üksteise silmaspidamisele. Need sipelgad aga, kellest nüüd juttu tuleb, on aga kogu paljunemiskoorma pannud ema, koloonia kuninganna massiivsele tagakehale. Sõdursipelgad on küll põhimõtteliselt emased, aga munemisest ja seksiteemast täiesti loobunud. Sellisena võiksid nad olla eeskujuks meile bioloogidelegi, kes me oma kinnismõtteist aetuna isegi taimi liigitame suguelundite järgi. Oh jah, aga see selleks.

Need tublid sipelgakoloonia kodanikud on saanud üheks suureks superorganismiks, mille iga liige töötab usina mutrikesena hästiõlitatud masinavärgi hüvanguks. Eraldi ei suudaks üksik sipelgas ka tuhande aastaga ehitada sellist uhket elamut, tegelda põllumajandusliku seenekasvatuse või viljelda edukalt orjapidamist, mis kõik on sipelgatel miljoneid aastaid enne inimkonda avastatud.

Sellised kolooniad valvavad oma territooriumi väga kiivalt. Kahe koloonia piirid ei puutu kunagi kokku, vaid nende vahel on eikellegimaa, mis välistab juhuslike intsidentide suureks pesadevaheliseks sõjaks kasvamise. Aga mõnikord on seal kahe territooriumi vahel ressurss, mida mõlemad pooled endale himustavad. Ja see lõunamaa liik, kellest juttu tuleb, on asja väga taibukalt lahendanud. Mõlema pesa sõdursipelgate armeed suunduvad teineteise poole, kuid kokkupõrget ei juhtu. Sipelgad ajavad jalad harki, kõigutavad end ähvardavalt ja kopsivad vastastikku mingi ohutus maadlusmatšis üksteist esijalgade ja tunnaldega. Surmavaid suiseid ei kasutata. Nende maadlejate vahel jooksevad aga pisikesed loendursipelgad, kes teevad kindlaks jõudude vahekorra. Kui vahekord on väga ühe poole kasuks, järgneb nõrgema pesa vastu rünnak, mis nüüd on juba päriselt hävitav. Kui jõud on võrdsed, minnakse lihtsalt laiali.

Samasugune käitumist võib näha ka Paapua Uus-Guinea ürghõimudel, kus küladest kogunevad vastaspooled täisrelvastuses sõdalasi üksteist ähvardama ja solvama, aga kui mõlemad pooled suudavad mobiliseerida võrdväärse jõu, siis minnakse lõpuks lihtsalt laiali ja verist hõimuvägivalda ei järgne.

Nõnda, mu sõber, just seepärast näitavad ka NATO ja Venemaa tanke, lennukeid ja hambuni relvis sõdureid, sest tankid ilma motivatsioonita sõjas ei aita. Õppused näitavad nii füüsilist kui ka vaimset võimet sõdida. Las nad tantsivad. Siiski on mul selle kohta ka mänguteoreetilisi tähelepanekuid..."

Aga sellel hetkel helises äratuskell ja ma võpatasin ärkvele. Oh sa poiss, milline informatiivne unenägu!

1

2017-09-14

MärksõnaEvolutsioon

MärksõnaMäng

MärksõnaMärk