Teemad

MärksõnaEesti ajalugu

Louis Kahnist

Prindi

.

1

Kui isiklik tundmus kandub üle religiooni (mitte religiooni endasse, vaid religiooni olemusse) ja mõte viib filosoofiani, avaneb vaim mõistmiseks. Mõistmiseks, milline võib olla näiteks konkreetsete arhitektuuriliste ruumide eksistentsitahe. Mõistmine tähendab mõtte ja tundmuse kokkusulamist psüühe tihedaimas vaimses seoses, alust sellele, mis üks või teine asi soovib olla.

See on vormi algus. Vorm hõlmab süsteemide harmooniat, korra tunnetamist ja seda, mis eristab ühte eksistentsi teisest. Vormil ei ole kuju ega mõõdet. Näiteks kui eristame üht lusikat teisest, siis lusikas iseloomustab vormi, millel on kaks lahutamatut osa - saba ja kulp. Lusikas viitab konkreetsele disainile: hõbedast või puidust, suur või väike, madal või sügav. Vorm vastab küsimusele „mis”. Disain vastab küsimusele „kuidas”. Vorm on umbisikuline. Disain kuulub disainerile. Disain on asjaoludest sõltuv akt, mida mõjutavad eelarve, paik, klient, teadmiste hulk. Vormil ei ole midagi pistmist olukorrast sõltuvate tingimustega. Arhitektuuris iseloomustab vorm mingiks inimtegevuseks sobivate ruumide harmooniat.

Mõelgem siis sellele, mis iseloomustab abstraktselt maja, elamut, kodu. Maja on selliste ruumide abstraktne tunnus, milles on hea elada. Maja on vorm, meie vaimus peaks ta olema ilma kuju ja mõõtmeta. Elamu on nende ruumide tingimuslik tõlgendus. See on disain. Minu arvates sõltub arhitekti suurus tema võimest teha teoks see, mis on maja, mitte oskust kavandada suvalist maja, mis tähendab tingimuslikku akti. Kodu moodustavad maja ja selle elanikud. Kodu muutub koos iga elanikuga.

Klient, kellele maja on kavandatud, määratleb alad, mida ta vajab. Arhitekt teeb neist soovitud aladest ruumid. Samuti võiks öelda, et ühele kindlale perele loodud maja peaks sobima ka teisele perele. Sellisel moel peegeldab kavand vormitruudust.

Mõtlen koolist kui ruumikeskkonnast, kus on hea õppida. Koolid said alguse puu all istunud mehest, kes teadmata, et on õpetaja, jagas oma arusaamu käputäie teistega, kes ei teadnud, et nad on õpilased. Õpilased mõtisklesid räägitu üle ning selle üle, kui hea on viibida tolle mehe läheduses. Nad soovisid, et nende pojadki niisugust meest kuulaksid. Peagi rajati ruumid ja tekkisid esimesed koolid. Kooli kujunemine oli paratamatu, sest see oli osa inimese soovidest. Meie tohutud haridussüsteemid, mis nüüd kuuluvad institutsioonide alla, põlvnevad neist väikestest koolidest, ent algusaegade vaimsus on nüüdseks kadunud. Ruumid, mida meie õppimisasutused soovivad, on stereotüüpsed ega inspireeri. Õppeasutuse nõutavad ühesugused klassiruumid, kapiridadega ääristatud koridorid ja muud nn funktsionaalsed alad on arhitekt loomulikult korraldanud kenasse pakendisse, jälgides hoolikalt kooli juhtkonna määratud tegutsemispiirkondi ja eelarvepiiranguid. Koolid on kenad vaadata, kuid arhitektuuriliselt on nad pealiskaudsed, sest nad ei peegelda puu all istunud mehe vaimsust. Kogu järgnevalt kujunenud koolisüsteem ei oleks olnud võimalik, kui algus poleks olnud kooskõlas inimloomusega. Võiks ka öelda, et kooli eksistentsitahe oli olemas juba enne puu all istunud meest.

Sellepärast tasub meil minna vaimus tagasi algusesse, sest algus on inimese iga kindlakskujunenud tegevuse imelisim hetk. Selles peitub kogu tegevuse vaimsus ja leidlikkus, millest peame pidevalt ammutama inspiratsiooni oma praeguste vajaduste rahuldamiseks. Võime muuta oma institutsioonid võimsaks, lisades neile inspiratsioonielemendi arhitektuuris, mida nende jaoks pakume.

Mõelgem nüüd kooli kui institutsiooni tähenduse üle. Institutsioon on võim, kes esitab meile tegutsemispiirkondadega seotud nõuded. Kool või konkreetne kavand on see, mida institutsioon meilt ootab. Ent kool - vaimne kool, eksistentsitahte tuum - on see, mida arhitekt peaks oma kavandis edasi andma. Ja mina ütleksin, et ta peaks seda tegema isegi siis, kui kavand ei vasta eelarvele. Sellega eristub arhitekt harilikust disainerist. Kool kui õppimiseks sobivate ruumide kogum; koridor, mille õppeasutus on välja mõõtnud, eraldades iga õpilase kohta nii- ja niipalju ruutjalgu, muutuks rikkalikuks panteonisarnaseks ruumiks, kuhu on meeldiv siseneda. Koridorid kanduksid klassiruumidesse, mis kuuluvad õpilastele endile, muutes klassiruumid palju avaramaks ning lisades neile alkoovid vaatega aeda. Need muutuksid paikadeks, kus poiss kohtub tüdrukuga, kus õpilane arutleb kaasõpilasega professori töö üle.

Klassiruumis veedetud aja loovutamine nendele paikadele, selmet kulutada seda suundumisele ühest klassist teise, tähendaks nende paikade muutumist kohtumiskohtadeks ja mitte jäämist pelgalt koridorideks. See omakorda tähendab kohta, mis pakub võimalusi iseõppimiseks. Kujuneb klassiruum, mis kuulub õpilastele. Klassiruumide varieeruv ruum peaks kajastama nende kasutusfunktsiooni, mitte aga järgima tavapärast sõdurlikku mõõdete ühesugusust, sest puu all istunud mehe üks imetabasemaid jooni oli see, et ta tunnistas iga inimese ainukordsust. Intiimses kaminaga ruumis väikese hulga inimeste keskel on õpetaja ja õpilane teistsugused kui kõrge laega rahvarohkes saalis. Ja kas kohvik peab asuma keldrikorrusel, olgugi et selle kasutusaeg on lühike? Kas lõõgastushetk eine ajal ei ole mitte samuti osa õppimisest?

Katkend Louis I. Kahni tekstist "Vorm ja kavand" (1960)

Lugemissoovitus:Ehituskunst.ee

Louis I. Kahn Monumentaalsus (1944)

Louis I. Kahn Vorm ja kavand (1960)

August Komendant Kahn kui poeet-filosoof ja arhitekt-õpetaja

Olavi Pesti Sajanditagune Kuressaare

Anne Tyng Louis Kahni mateeria, valguse ja energi

Alexandra Tyng Vorm, kord, kujundus: Inspiratsiooiprotsess

Robert McCarter Louis I. Kahn ja Aldo van Eyck: paralleelid moodsa arhitektuuri teises traditsioonis

Patricia Cummings Loud Külaskäik Kimbelli kunstimuuseumisse

Vilen Künnapu Louis Kahn ja igavese arhitektuuri kujundid

Heli Ojamaa Intervjuu American Wind Symphony Orchestra dirigendi Robert Austin Boudreau’ga

Nathanial Kahn Dhaka

1

2017-09-18

MärksõnaIndia

MärksõnaLinn ja arhitektuur

MärksõnaRuum

MärksõnaUsk ja uskmatus