MärksõnaEesti ajalugu

Vaatan vastu halli võlvi... Luuletused

Prindi

Jaan Oks

1

Sõudjad

Siit sõuame laiale merele,
meist kallas jääb kaugele maha.
Ei kedagi tagasi saarele -
on kuulda - meist minna ei taha.
Meil purjed on valged ja punased,
me mõtleme, nähtavast, palju,
kui näod on tõsised, tasased,
kui aerusi lüüakse valju...
Me sihiks on paistmas sinetav maa,
kus kallas, need rasedad rannad.
Veel tundmatuks jääb meie raa,
või, sõber, sa teatuse annad?
See kallas on tuntuse-teatuse maa,
kus uued on viisid ja keeled;
siin tahaksid hakata elama,
kui rahul on uuendud meeled.

1906 / 1917

Vabaduse viis

See püha viis, need taevalised sõnad,
kus liikuv armsus mõtteid liigutab.
Need uued mõtted lahedad ja kenad,
mu murtud hing end nendes kiigutab.
Ma võitlesin ja mõtlesin nii kaua ning
üksi käisin seda teed...
kui korraga sain palgaks selle haua,
kus elu kõduneb, ja päevad-ööd.
Ma kannatan, ma tean ka - sellepärast,
et laulsin laule vabadusele...
Kuid tunnen valju sundi sellest pärast
ka korrata mu kaasalistele.
Välk sähvatas ja uus lõi punetama,
kui üksi kambris nõnda seisin ma;
see silmapilk viis kõike unetama,
kui vabaduse õhku pääsin ma. -
Kui surmahaigelt selle ilma elus
kord vaimustatult laulan seda viit,
siis paisub hing nii suureks vaevas,
valus ja kõike leidnud, mida otsind siit...

1906 / 1917

Armuke

Panen panti viimse sooja kuue,
kannika kui lapse maha müün.
Tahan osta halja mõõga uue,
millega ma armsa välja viin.
Välja viin ma sealt,
kus vangilauad, kus on rõske müür,
seal päästan ma;
kus on sügavad ja haigutavad hauad,
seal näen kinnihoitud armsama.
Nagu viimaldi veel käsi lõhub,
peagi seisma pean ma kalli ees.
Haua põhjas hinge veel ta õhub,
siin ta päästja, ma ta õige mees...
Igav mõrsja, sinu pärast kaotan oma nooruse.
Sinu pärast jätan juba au ja vooruse.

1907

Siis - ei

Sa terita minevikku nägemist
siis tuntavalt vana on rindade sõna:
oh naine, mis sinuga tegemist.
Nii kõneles kõledalt kindel mees;
ta aadete puhtuse sees veel meiegi eksime ümber.
Ta tahtmise-võimu ees ideede nees
kõik endiste kommete-vaadete sära
kui hinnatu puru ja mõtteta kära -
käis kaduma uuede leekide eel,
jäi kiduma iduta rusude keel.
See tutva sündmus ilmus siis
kui viis üle maade ja rahvaste käis,
see tule viis, need sõnad.
Sõnad...

Lähen!

... Mu ema!
Saa sinagi minust aru!
Näe-kuule: ju metsas ja lagedal maru ...
Ja mägede pääl
ning orus
on eksimas vaimustud vendade hääl ...
Kui kodus on nutt
ja pääd kõik norus,
sääl põlemas põuede taga
on janu, mis iial ei maga,
on janu, mis jahtub ja sureb vast siis,
kui lainete lõpikul lauldud on viis ...
... Mu ema
ja Tema -
nad ekslikult segavad põues mu tuld
ja paludes kordavad aga,
et oleksin rahulik, vaga -
ju enne kui rinda mul matab muld.
Kuid tunnete tuiked muust elust mul teavad,
kui tundmatu taeva mu hinge nad veavad,
ah, parem kui nemad need elust mul teavad!
Kui viimane värisev mõlalaul
veel õhkab ja võliseb,
siis kui taevast langevad kirgede aul
ju mõõk ka kõliseb,
mis otsustab saatuse nägude näljal ...
Ja pidemeta,
sidemeta
vaevade väljal
ma võitlen
ja heitlen.

23. 8. 1907

Viimne matmine

Kui isa ükskord kõrrepõllult hüüdis
ja minu karja hulgast kinni püüdis;
kui aabitsaga nuttes sinna veeti,
kus koolimaja ja kus kinni peeti;
ja kui ma aru sain,
et siin ju kuue pärast päevati
vaevati,
et siin ju piinatakse vaesushäbi:
siis saingi nõiaringist läbi -
sain kõige kohta mõtte rumala
ja purustasin esimese jumala...
Kui pärast siin ja sääl ma kõike-kõike nägin,
kui suutsin seleta, mis tehti ja mis tegin,
siis ühel ööl, kui lasti ja kui laeti,
mu soojem seltsimees mult hange maeti -
siis südaveres sündis vihalaine,
kui mässulise vaeva paine
see täitis maad ja pilvealust -
ja oigav hääl veel kostis salust...
See oli see, et vihaleek sõi valus
mu viimse jumala
ja vana hääbus alus
kui mõistus rumala.
See viimne matmine
kui muinasjutu katmine
haual valusal.

22. 9. 1907

Armulaua hommik

Armulaua hommik,
tuksub tornikell,
heliseb ja hüüab
nagu tormikull.
Kaja libedane
lendab üle ligidase välja - külla,
tungib, püüab sinnagi, kus kedagi ei ole.
“Aga, kas ta leiab ka
minu hoone-hurtsika?
Kas ta teab, et haige olen,
et kui terveks saan, siis kirku tulen.
Mõtlen: kas siis tema, mahalastud poja,
surmavalust ühtki pattu andeks saa?
Või pean ma, nagu ikka, nagu ikka -
kirku tulema?”

25. 9. 1907 / 1917

Noor-Eestile

Akrostihhon
Ma nägin noori mehi nii tõsiseid
Ihkamas Atlasi õladel kanda.
Hulkumas seal, kus randasi vesised
Katsuvad ilmale mõnusi anda.
Esimestena...
Laulda, ja olla kui käskija majas.
Sa olid see, kes teesi ka rajas.
Ommikul vagusi põllule ajas.
Naerma nad vastu neid tulnud.
Iial ei meeleheit eemal neist olnud.
Laulda - ja lauldeski raskeks läeb meel,
Et ma ei saata saa sind sinu teel.

Elust läbi

Ma vean elust läbi
nii sala-salaja.
Ei teiste au ei häbi
mind suuda puutuda.
Mu tee on metsa taga,
mis muile teadmata.
Nii olen ala vaga:
Ei nad ju aru saa...

19. 3. 1908

Sein

Mind ammu-ammu lahutand
on teistest vahesein.
Ning ilma ees ma naeruks saan,
et ainult nutta võin.
Ei otsi meelitusi neilt,
ei oota armastust...
Või oota uusi teesi teilt,
ehk olen vaba ju.
Lase raskel päeval kätt ei saa,
lase unustagu mind.
Ei ilma kohut karda ma,
mu kohut varjab rind.
Ei nende tõde taha ka:
kus vale alati.
Võin unistusi uskuda -
neid siiski iialgi.

Lihavõttes 1913

Vaatan vastu halli võlvi...

Vaatan vastu halli võlvi,
mööda sirgeid pikki puid:
näen siin ainult paljaid põlvi,
väga raskus-rikast suid;
näen siin õrna õie otsa,
musta seemet mulla sees,
iluäratusemetsa,
oma hullumeelsust ees.

1

2018-01-27