MärksõnaEesti ajalugu

Kolmekesi

Prindi

Jaan Oks

1

Külas oli sõnnikuveo aeg. Värske põlluväe lõhn hõljus taluõuedes, külatänaval, põlluteedel ja kesapõllul. See muile nii vastik lehk oli põllupidajale meeldivam kui kirjude metsalillekeste oma. Ta tahaks, et laudas ikka veel paksem sõnnikukord oleks, et puuvankrite redelid veel kaua kollase sõnnikuga kokku määritud oleksid, - siis võiks ta kesale ikka paksemalt ja paksemalt ja viimaks nii paksult, nagu ta tahab, sõnnikut peale riputada. Ka mineva-aastane tuhlimaa saaks oma jao. Need on harilikud põllupidaja ideaalid sel ajal, kui ta ema-maale koormate kaupa toitu kätte kannab. Põlluharija tahab ju, et ema-maa ta vaevalapse - vilja - hästi ilmale kannaks, teda rammusaks imetaks ja söödaks neid lapsi isa kasuks kahel aastal kaks pesakonda. - Va Tani Hendrik läheb oma võiguga mööda sügavarööpalist sõnnikuveo-teed tagapõllu poole. Nagu salaja on ta kodustest õue- ja aiaväravatest läbi pugenud ja nüüd juba pooles põllutees. Ega ta sellepärast teistest küla peredest välistes töödes taha ei jää, et mõõduhärra kruntipanemise ajal ta põllud külast kõige kaugemale, mõisa metsa alla ja kiviraunade vahele paigutas. Vahest külainimestel veel kade meelgi, et va Hendrik oma pere abiga nii palju jõuab. Hendrik patsutab ees ja veel nii nobedasti, kui jalad võtavad. Võik üsna sirge taga, kui ta järele komberdab, ja päitsete varrus on nende kahe vahel. Mõlemad on, või õigem, olla Jumala loodud loomad: üks viiendamal, teine kuuendamal päeval, esimene setukese näo järele, teine Looja sarnaseks. Ma kirjeldaksin neid mõlemaid kas või otse kirjanike šablooni järele, aga Hendrik seda ei salli, kui temast midagi räägitakse, veel vähem võib ta riideid, mütsi, habet, või viimaks veel nina ja näojooni kirjeldada - selleks ei ole mul veel julgust. Ta ütleks mulle: mis sa sest saad? ja lööks mulle oma sõnnikuse käega mööda kõrvu. Ta konks-sõrmedes on veel jõudu, olgugi et nad täna öösel vähe puhata said. Need loomad olid mõlemad vanad ja elatanud ja ma ei tohi ütelda, kumb neist vanem, kumb noorem oli. Lai koit oli väljas. “Näed sa imet, kui hilised me täna hommiku oleme, päikese kohast juba üsna punane,” rääkis Hendrik enese ja hobuse hoiatuseks, et teisel korral enam niisugust tükki ette ei tuleks. Hendrikul on viisiks ikka iseenesega ka kuuldavalt rääkida. Ta ei tahtnud ju kõrvade eest midagi salajas pidada, mis ta mõtles. Et ta ülepea kasin mõtlemises oli, siis avaldas ta mõtlemise vaheajal oma ettekujutusi sõnades. “Tule, näru!” tõmbas ta ohelikust võiku, kes sörkima hakkas. Aiamulgust hobust oma põllule tõmmates oli Hendrikul kohe esimene mure vaadata, kas ader järje peal alles on. Ja ader oligi oma kohal, halli kivi ääres, sealsamas käsilvao sees, kus ta eile õhtul jäänud. Ader - see oli võigu ja Hendriku teine seltsiline. Kummalgi oli kaks seltsimeest ja ise kolmandaks, kelle eest nad vastastikku muretsesid. Hendrik küll palju enesega tegemist ei teinud, tal olid hoolitseda ainult 20-aastane märakene ja pisike puupaleline raudninaga maatõugu adrakene. Hendrik pani võigu tööriietesse ja köitis ta siis rihmadega adra külge, nagu sunnitöölisi käruga paari pannakse. Tõmbas veel laka rangide alt välja, otsatuti aga suitsete peale. See oli ka mood ja Hendrikki ei olnud ju moodust veel maha jäänud. Oleks keegi otsatuka suitsete alla jätnud, siis oleks ka Hendrik selle lolluse üle naernud. Võib olla, et ka linnud laulsid, lõo lõõritas või koguni ööbik laulis, aga mis töömehel nüüd Jumala linnukestega asja on. Kellel neid nüüd aega kuulata! Kui hobune adra külge oli needitud, vaatas Hendrik päikese poole, kas ehk see juba välja tulemas ei ole. Ta nägigi juba punase kera äärt ja esimene kokkusaamine temaga laupäeva hommikul ei olnud neil mitte sõbralik. Hendrik oleks tahtnud, et ta ometi kümmekond vagugi enne üle põllu selja oleks jõudnud kriipsutada, kui päike jälle välja tuli. Ta ei näinud päikeses muud, kui üht tüütavat tulist kera, mis teda ikka ja jälle higistama pani, ka siis, kui ta vati kivi otsa oli visanud, ja mis võigule palju tülitajaid parmusid ja kiilisid tõi. Parmud ja kiilid närisid vana võiku ja sellel oli siis valu. Hendrik oli juba ammu päikesega vihamees, ja seda õigusega. Alles mineval aastal veel oli see ta odrapõllu ära kõrvetanud, heinaajal vikati põõsa ääres pehmeks paistnud, ja nii igal aastal omad karutükid selle pahareti poolt. Miks ta ülepea seal taevas iga päev luusib? oli ta mõnigi kord enesele küsimuse ette pannud. Pilved olid Hendrikule palju armsamad, maha arvatud kõue- ja rahepilved. Ta oli muidu va julge mees, aga kartis nagu laps kõuekuule ja valju müristamist. Rahe oli temal jälle mullu kahe aasta eest, siis kui seal põllul kõige parem rukis oli kasvanud, kõik rukki üsna loogu maha löönud. “Nõõ! tõmba!” hüüdis Hendrik, kui ta ohjad adrakure külge kinni oli sidunud, ja lisas nagu oma käsule põhjendades juurde: “Päike tõuseb üles, parmud tulevad välja!” Hobune kõmpis üle laialilaotatud sõnniku ja ader ajas maa sisse. Hendrik muljus kondise käpa adrapea peale ja pidas teda nii parajas sügavuses. Hobune venitas, mees nõõtas ja andis ohjadega hoogu, kuna adra raudne nina külma mulla sees tuhnis. Üks vagu sündis minnes, teine tulles ja nii edasi sai viimaks mitu vagu põllu räpasele seljale. Punane päikene oli ka kõrgemale tõusnud. Hendrik, või ülepea see seltskond oli viimane olnud, kes õhtu lahkumisel teda siin jumalaga jättis, ja nüüd oli ta jälle esimene, kellele ta puude latvade läbi teretamise-kätt võis pakkuda. Päikene, oma vastuvõtja hoolsuse läbi rõõmustatud, läikis ja naeris vanamehe mütsi ja hobuse selja peal. Nüüd oli ka Hendrik päikese vastu lahkem ja ta oleks edeva päikese kas või oma külma nina peal mängida lasknud, oleks see aga tahtnud. Kevadehommikune viludus oli neid lepitanud, kui küll mitte kauaks. Nagu ema last, nii söötis ka Hendrik oma kesapõldu. Kõik sõnniku, mis maa vao ajamisel suust välja laskis, sai ta tagasitulekul uuesti vastu võtma sunnitud. Ainult mõni tükk jäi vaoharjale pleekima. Neist pesi pärast vihm jälle heinad ja õled välja, aga mädanesid viimaks ka sealsamas. Iga vao peal, kõige rohkem aga vana lõpetusel ja uue hakatusel, andis Hendrik võigule hulga õpetusesõnu, nagu ülemad soldateid õpetavad: “Pööra! Tagasi! Nõõ! Kossa!” ja veel terve rea sarnaste sundivate sõnade all pidi mära edasi liikuma. Hendrikul oli hea meel, et veel vitsahirmu võib pruukida, ja nagu oma kohust tundes, tõmbas ta sarapuuvitsaga mööda hobuse külge - muidugi ka Siiraki meetodi järele. Ega ta sellepärast hobusele valu ei tahtnud teha, vitsaga pidi ju looma ikka mõnikord ka kohutama: muidu läheb laisaks. Ühisel nõul ja jõul kündsid kolm - hobune, mees ja ader. Nad harivad põldu, teadis Hendrik rääkida. Aga see harimine on väga metsikumoeline. Nagu nemad siin põllu selga adraga lõhkusid ja seda harimiseks nimetasid, umbes nõnda hariti omal ajal ka Hendriku tõugu loomi, kui keppidega nende turjal künti ja vitsadega üle äestati. See oli vana aeg, kui Hendrik mõisas teol käis. Nüüd on mõisa rentnik - moonakas - nõndanimetatud oma põllul. Siin peab ta, tema naine ja lapsed, hobune ja ader tööd tegema, sellepärast vaevlema, et mõisahärrale 90 rubla renti teenida. Ta on ikkagi tööline mõisahärra põllul ja selle töö eest saab ta pütitäie silku, mõnikümmend suurt rukkileiba, paarkümmend küünart jämedat linast riiet särgi ja pükste tarvis ja veel mõnda väikest asja oma ja perekonna jaoks. Ja see on kõik mitmehingelise perekonna vaeva vili! Mitu korda oli juba Hendrik 90 rubla selle põllu eest maksnud, mitusada ja tuhat teopäeva ta esivanemad selle maalapikese eest olid pidanud tegema, aga ikkagi ei olnud lapikestki veel sellest oma. Kuld, higi, pisarad... neid on palju, nii väga palju juba ohverdatud! Mis see peab tähendama? See on mõistatus niisugusele, nagu Hendrik oli. Tükk põldu oli juba üles küntud, hulk põllurammu juba maa põue paigutatud. Selle töö järel läheb võigu külg kiiskama, raske töö paneb ta higistama. “Tarvis looma puhata,” mõtleb Hendrik, ja selle mõtte tõenduseks lausub ta kuuldavalt: “Õige tunneb oma lojukse hingevaeva.” Tema tahab ka see õige olla, kellest Jumala sõna räägib, ja jätab hobuse lõõtsutama. Ader vajub ka nagu väsinult vao sees viltu. Hobune ulatab mõne ümberseisva ohaka ja oblika hommikuooteks. Ainult Hendrik ei püsi, ta ei raatsi puhkamisega aega raisata. Või mis seal enam puhata lasta ongi? Mees on juba nagu mõni kondiratastega masin. Ega siin kondid ei kosu ega kasva. Kevadise künni ja sõnnikuveo ajaks söödab Hendrik ikka võiku, et see põllul ka sile ja tugev loom oleks. Teenib teda sööma ja jooma ettekandmisega nagu inimene looma kunagi. Aga Hendrikul ei ole kedagi, kes tema näo sileduse, ta musklite tugevuse eest muret peab. Kas ta seda väärt ei olegi, et ta hobuse kombel raske töö ajal ka paremaid suutäisi ehk vähemalt lihtsat toitugi hästi kõhu täis saaks? Nüüd mõtleb ta mõnikord söömalauas: “Mis ma, vanainimene, enam toitu raiskan: eluajal küll söönud,” - ja paneb enne lusika lauale, kui keedetud jahurokast kõht täis saab. Nõnda siis on: kui hobune ja ader hingavad, läheb mees kive üles kaaluma, neid raske kangiga purustama ja sarapuupõõsaid raunade pealt ära hävitama. Ja nagu ristiks on loodus siia põllu kohale nii palju halle põllukive maha pildunud, keset põldu sarapuupõõsaid kiviraunadega istutanud. Iga ootel, iga päev jälle võitleb Hendrik nende vastu, aga kivid ei lõpe ega vähene põõsad, neid on ju aruta palju. Ka vanamehe ots on kivide kangutamise juures higine, aga tema peremees ei luba teda mitte võigu kombel puhata. “Las jookseb higi, las näen vaeva - siis saan taeva,” mõtleb tööloom, see kuuendama päeva laps, ja pühib aga tilkuvat higi kondiselt otsalt ja hõreda habeme seest. Hobusel ei olnud vist veel niisuguseid mõtteid. - Peale puhkeaja hakkab Hendrik uuesti tööle, juhib atra ja hobust. Kui adranina tee peal kivi takistuseks juhtub ette tulema, siis jääb ta seisma, ka võik seisab ja laseb sammu tagasi, nagu uue pealetungi jaoks jõudu võttes. Juhtija käsi väriseb ka - ta tunneb nendega ühesugust takistust. Seal nagu ühinevad nende kolme jõud ühise vaenlase vastu. Nad künnavad. Hendrik ei pane nõndanimetatud loodust tähele. Ta on juba sellest nagu ära tüdinenud, kõik on nii igapäevane, tüütav. Ainult seda pani ta tähele, et sooja päikesekera üle suur pilvetükk peatama jäi. See sündmus looduses rõõmustas teda: nüüd pole võigul ju täna nii palju kiilidest ja parmudest kannatada. Ka eidel kergem särki pesta, kui see väga higiseks ei saa. Korraliste vahede järel peatasid hobune ja ader, ja Hendrik käis järjest eemal kive purustamas ja veeretamas. Viimaks tuli see aeg kätte, et kündja mõtles: hobune tahab hommikust süüa saada. Veel mindi korra vaoga üle põllu, ümberpööramise järel vabastas Hendrik võigu riistadest ja viis ta põllupeenrale, kus kõige paksem rohi kasvas, hommikust sööma. Mära hammustas ahnelt lihavat rohtu, kui ka vanad kulunud hambad suutäie jälle ära kaotasid ja osakese maha libiseda lasksid. Ader jäi ülespoole pööratud aistega tööjärge kinni pidama. Nüüd tuli ka Hendrikule meelde, et ta ise ka natuke leiba võtma peab. Ta võttis kivi otsast toidurätiku, istus ise kastest märjale kivile ja harutas toidu lahti. Kolm surnud silku kukkusid määrdunud kivile, üks kõige lahjem veeres veel üle ääre maha. Vanamees korjas need jälle rätikule kokku. Kui ta kesist leiba nii lahtiselt oma ees nägi, kaotas ta kõik muud tahtmised ja soovid ning tormas hammastega leiva kallale, nagu oleks see kõiges süüdlane. Kukulind kukkus mõisahärra tamme otsas nii iseteadvalt ja häbematult, nagu oleks ta tahtnud ilmale kuulutada, kes neist kolmest kõige õnnelikum, kes kõige õnnetum on. Ka linavästrik lendas küntud vagudesse toitu otsima ja leidiski ka sealt hommikueinet, kuhu ta seda ei olnud külvanud.

1

2018-01-27

MärksõnaKirjandus