Teemad

MärksõnaEuroopa ajalugu

Kriton

Prindi

Platon

1

SOKRATES: Miks sa nii vara siin oled, Kriton? Või polegi enam vara?

KRITON: On küll.

SOKRATES: Ja kui vara siis?

KRITON: Alles ahetab.

SOKRATES: Kuidas küll vangla valvur su sisse lasi?

KRITON: Ta tunneb mind juba hästi, Sokrates, sest olen ju nii sageli siin käinud ja pealegi olen talle üht-teist tasuks andnud.

SOKRATES: Tulid sa äsja või juba ammu?

KRITON: Üsna ammu.

SOKRATES: Ent mispärast sa siis mind kohe ei äratanud, vaid istusid ja vaikisid?

KRITON: Zeusi nimel, Sokrates, ma tõesti ka ise ei tahaks tunda sellist unetust ja muret nagu praegu, sinule aga mõtlen juba ammu imestusega, kui magusasti sa magad. Ma ei äratanud sind meelega, et aeg kuluks sulle võimalikult meeldivalt. Olen sageli varemgi, kogu elu jooksul, pidanud sind sinu meelelaadi tõttu õnnelikuks inimeseks, veel enam aga nüüd, praeguses õnnetuses, nähes, kui kergesti ja rahulikult sa seda talud.

SOKRATES: Oleks ju ometi kohatu, Kriton, kui minu eas mees kurjustaks selle pärast, et juba tuleb surra.

KRITON: Teisigi sinuealisi, Sokrates, tabavad sellised õnnetused, ent neid ei sega nende iga sugugi oma saatuse peale kurjustamast.

SOKRATES: Nii see on. Ent miks sa ikkagi nii varakult siin oled?

KRITON: Toon raske ja rusuva uudise, Sokrates, raske ja rusuva mitte sinu jaoks, nagu näib, küll aga minu ja kõigi su sõprade jaoks. Minu jaoks raskemat enam olla ei saagi.

SOKRATES: Mis uudise siis? Või on tulnud Deloselt too laev, mille saabumise järel ma surema pean?

KRITON: Veel pole ta saabunud, kuid mulle näib, et ta tuleb täna: siia jõudsid inimesed, kes tulid maale Sunionis, jätnud laeva sinna, ja nende jutust on selge, et laev tuleb täna, ning homme, Sokrates, pead sa elust lahkuma.

SOKRATES: Noh, ja head õnne, Kriton, kui jumalatele meeldib nii, siis nii olgugi. Kuid ma siiski ei arva, et laev tuleb täna.

KRITON: Mispärast?

SOKRATES: Kohe ütlen. Eks ole nii, et mul tuleb surra järgmisel päeval pärast laeva saabumist?

KRITON: Nii nad ütlevad - need, kes selle üle otsustavad.

SOKRATES: Seetõttu ma arvangi, et laev ei tule mitte täna, vaid alles homme, ja selle tunnistuseks on üks unenägu, mida ma sel ööl just asja nägin. Tegid vist tõepoolest hästi, et mind ei äratanud.

KRITON: Mis unenägu see oli?

SOKRATES: Mulle näis, et minu juurde tuli keegi kaunis ja veetlev naine valgeis rõivais ja ütles: „Sokrates, kolmandal päeval jo jõuad sa Pthia viljaka randa.”

KRITON: Imelik unenägu, Sokrates.

SOKRATES: Kuid selle tähendus näib olevat selge.

KRITON: Liigagi selge. Ja siiski, jumalik Sokrates, võta mind ometi nüüdki kuulda ja päästa oma elu. Kui sa sured, siis pole see õnnetus mitte ainuke: kaotada selline sõber, millist ma ei leia enam mitte kunagi. Lisaks aga näib enamikule, kes mind ja sind küllalt hästi ei tunne, et ma ei hoolinud sinu päästmisest, ehkki oleksin saanud seda teha, kui vaid oleksin raatsinud raha kulutada. Ja mis võib olla veel häbiväärsem sellise inimese mainest, kes oma raha peab tähtsamaks kui sõpru? Ei usu ju enamik inimesi seda, et sa ise ei tahtnud siit ara minna, ehkki meie püüdsime selleks teha kõik.

SOKRATES: Ent miks, mu armas Kriton, peaksime nii väga hoolima enamiku inimeste arvamusest? Parimad inimesed leiavad kindlasti, et tehti nõnda, nagu tehtigi, ja üksnes nendega tulebki arvestada.

KRITON: Kuid sa ju näed, Sokrates, et paratamatult tuleb hoolida ka enamiku arvamusest. Just praegune olukord näitab selgesti, et enamik pole võimeline mitte ainult vähest kurja korda saatma, vaid koguni suurimat, igaühe suhtes, keda vaid piisavalt laimatakse.

SOKRATES: Oh kui oleks tõepoolest nii, Kriton, et inimeste enamik oleks võimeline tegema suurimat kurja, et olla võimeline tegema ka suurimat head. See oleks ilus. Tegelikult aga ei suuda ta kumbagi, sest ei suuda ju enamik muuta kedagi ei arukaks ega arutuks, vaid tehakse huupi seda, mis ette juhtub.

KRITON: Olgu pealegi nii, ent ütle mulle, Sokrates, kas sa ei muretse mitte minu ja teiste sõprade pärast kartes, et kui sa siit lahkud, siis pealekaebajad põhjustavad ebameeldivusi meile, kes me su siit salaja välja aitame, ning me võime kaotada palju raha, isegi kogu oma vara, või juhtub midagi veel halvemat? Kui sa midagi sellist kardad, siis viska see peast. Sest me toimime õiglaselt, kui sind päästes satume sellisesse ohtu või kui vaja, siis veelgi suuremasse. Võta mind ometi kuulda ja tee, nagu ma palun.

SOKRATES: Ka see teeb mulle muret ja veel palju muudki.

KRITON: Seda ära küll karda. Sest see pole sugugi suur raha, mida tuleb maksta neile, kes on valmis sind siit välja päästma. Ja sa tead ju ka seda, et nende pealekaebajate vaigistamiseks ei kulu sugugi palju. Sina aga võid käsutada minu vara, ja ma arvan, et sellest piisab. Ent kui sa muretsed minu pärast ja arvad, et minu raha ei pea kulutama, siis on siin ka inimesi mujalt, kes on valmis kulutusi kandma. Üks neist, teebalane Simmias, ongi juba toonud küllaldase rahasumma, ning ka Kebes on valmis seda tegema ja veel paljud teisedki. Nõnda siis, nagu ma ütlesin, ära selle pärast karda ja ära keeldu end päästmast. Ärgu vaevaku sind seegi, mis sa kohtus rääkisid, et siit mujale minnes ei oskaks sa endaga midagi peale hakata. Sest ka kõikjal mujal, kuhu sa ka läheksid, võetaks sind armastusega vastu. Kui sa näiteks peaksid tahtma minna Tessaaliasse, siis seal on mul sõbrad, kes sind väga austavad ja kindlustavad sulle ohutuse, nii et kogu Tessaalias ei põhjusta sulle keegi mingit muret.

Ja veel, Sokrates, mulle näib, et sa tahad korda saata ebaõiglast tegu - reeta iseennast, kui ometi on võimalik pääseda. Sina aga püüad enda suhtes saavutada sedasama, mida püüdsid ja saavutasidki sinu vaenlased, tahtes sind hävitada. Peale selle reedad sa minu arvates ka oma pojad, kui sa lahkud neist ja jätad nad maha, ehkki võiksid nende eest hoolt kanda ja neid kasvatada. Sinu tõttu aga jäävad nad juhuse hooleks ja loomulikult saab siis neile osaks tavaline orvusaatus. Üks kahest, kas pole vaja lapsi üldse mitte sigitada või siis tuleb koos nendega vaeva näha neid hoides ja kasvatades; sina aga, näib mulle, valid kergeima tee. Ometi peaks just see, kes kogu elu on väitnud end voorusest hoolivat, valima selle, mille valiks tubli ja mehine mees.

Mina aga tunnen häbi nii sinu kui ka meie, sinu sõprade pärast, kui arvataks, et kogu see lugu sinuga juhtus meie nõrkuse ja arguse tõttu - niihästi see, et asi üldse jõudis kohtusse, kui ta oleks võinud jääda sinna jõudmata, kui ka kohtupidamine ise, nagu ta toimus, ning lõpuks muidugi otsekui pilkeks loo lõpp, mis sunnib arvama, et me mingi pahelisuse ja arguse tõttu hiilisime kõrvale ega päästnud sind, ning ka sina iseennast mitte, ehkki see oli võimalik ja teostatav, kui meist kas või vähimatki käsu oleks olnud. Niisiis pea seda silmas, Sokrates, et lisaks õnnetusele ei satuks me veel ka häbisse, ei sina ega meie. Ja mõtle veel järele, ehkki järelemõtlemiseks enam aega polegi, kõik peab olema juba otsustatud ning otsus saab olla ainult üks: eeloleval ööl peab kõik olema tehtud. Kui me veel viivitame, on kõik juba teostamatu ja võimatu. Tõepoolest, Sokrates, kuula mind ometi ja tee nii, nagu ma ütlen.

SOKRATES: Sinu püüdlikkus, armas Kriton, oleks ülimalt hinnatav, kui sel vaid oleks ka õige alus; kui aga mitte, siis mida suurem see on, seda ohtlikum. Kuid meil on vaja vaadelda, kas meil tuleb nii toimida või mitte. Mis minusse puutub, siis mitte ainult praegu, vaid alati olen ma olnud selline, et ei saa kuuletuda millelegi muule endas kui üksnes sellele kõnelusele, mis pärast läbikaalumist näib mulle parimana. Varasemaid kõnelusi aga ei saa ma kõrvale heita ainuüksi sel põhjusel, et nüüd on juhtunud nõnda. Ei, nad näivad mulle üsna samasugustena ning ma austan ja hindan kõike sedasama mida varemgi. Ning kui me praegu ei leia neist midagi paremat, siis võid kindel olla, et ma ei jää sinuga nõusse ka siis mitte, kui enamiku võim praegusest veelgi enam püüaks meid otsekui lapsi hirmutada oma kollidega - ahelatega, surmaga või varandusest ilmajätmisega. Kuidas aga võiksime asja vaadelda sobivaimal viisil? Ehk pöörduksime kõigepealt tagasi selle jutu juurde, mida sa rääkisid inimeste arvamustest, ja vaatleksime, kas meil oli omal ajal õigus, kui me korduvalt kõnelesime sellest, et ühtedele arvamustele tuleb tähelepanu osutada, teistele aga mitte. Või siis on nii, et see õige oli varem, kui mind surm veel ees ei oodanud, nüüd aga on saanud ilmseks, et seda me rääkisime üksnes niisama, et midagi öelda, ning tõeliselt oli see lapsemäng ja tühi lobisemine? Ma tahaksin väga koos sinuga, Kriton, uurida, kas minu praeguses olukorras näib mulle miski teistsugusena või ikka sellesamana, ja kas me jätame varasema väite sinnapaika või järgime seda. Mulle näib, et üsna arukaks peetud inimesed ütlesid sageli sedasama, mida mina asja väitsin, et neist arvamustest, mis inimestel on, tuleb ühtesid kõrgelt hinnata, teisi aga mitte. Jumalate nimel, Kriton, kas sulle ei näi, et see on õigesti öeldud? Sest sinul - nii palju kui inimestele on antud ette teada - ei tule homme surra, ja seega ei peaks eelseisev õnnetus sind eksitama. Vaata siis, kas pole sinu arvates hästi öeldud, et austama ei pea mitte kõiki arvamusi, vaid mõnesid peab, teisi aga mitte, ja mitte kõikide inimeste arvamusi ei pea austama, vaid ühtede omi peab, teiste omi aga mitte? Mida sa kostad? Kas pole see õigesti öeldud?

KRITON: Õigesti.

SOKRATES: Niisiis kasulikke arvamusi peab austama, kahjulikke aga mitte?

KRITON: Jaa.

SOKRATES: Kasulikud aga on arukate inimeste arvamused, kahjulikud - arutute omad?

KRITON: Kuidas siis teisiti!

SOKRATES: Nüüd aga vaata, mida kõneldi sellistest asjadest. Kas end gümnastikale pühendanud mehe silmis pälvib tähelepanu ükskõik kelle kiitus, laitus ja üldse arvamus, või siis selle üheainsa oma, kes on kas arst või treener?

KRITON: Üheainsa oma.

SOKRATES: Niisiis on tal vaja karta laitusi ja rõõmustada kiituse üle vaid siis, kui see tuleb tolle üheainsa mehe, mitte aga enamiku suust?

KRITON: See on ilmselge.

SOKRATES: Seega peab ta harjutama, sööma, jooma ja üldse toimima nii, nagu arvab juhendaja ning asjatundja, mitte aga nii, nagu kõik teised arvavad?

KRITON: Nii see on.

SOKRATES: Olgu. Ent kui ta ei kuula seda üht ega hinda tema arvamust ja kiitust, vaid hoopis asjatundmatu enamiku sõnu, kas ei juhtu siis temaga midagi halba?

KRITON: Muidugi juhtub.

SOKRATES: Ja mis on see halb, kuhu on see suunatud, kuhu tabab sõnakuulmatut?

KRITON: Selge, et kehasse, sest seda ta siis hukutabki.

SOKRATES: Sul on õigus. Ja eks ole teiste asjadega nõndasamuti, et mitte kõike ükshaaval üles lugeda. Ja muidugi ka siis, kui on vaja otsustada õiglaste ja ebaõiglaste, inetute ja ilusate, halbade ja heade asjade üle nagu meil praegu. Kas peaksime järgima ja kartma enamiku arvamust või siis tolle ühe oma, kui too on asjatundja? Kas ei tule teda karta ja austada enam kui kõiki teisi üheskoos, sest kui me teda ei järgi, siis kahjustame ja hävitame seda, mis õigluse läbi saab paremaks, ebaõigluse läbi aga hukkub? Või on see teisiti?

KRITON: Ei, Sokrates, ma arvan nii nagu sinagi.

SOKRATES: Kui me kuulame asjatundmatute arvamust ning selle tagajärjel hukutame selle, mis tervise läbi saab paremaks ja haiguse läbi hävineb, kas elu on siis elamist väärt, kui see on hävinud? Jutt on muidugi kehast, eks ole?

KRITON: Jaa.

SOKRATES: Kas elu on siis elamist väärt, kui keha on kõlbmatu, hävinud?

KRITON: Ei mingil juhul.

SOKRATES: Ent kui on hävinud see, mida ebaõiglus rikub, millele aga õiglus kasu toob - kas siis on elu elamist väärt? Või arvame, et see osa meist, millega on seotud ebaõiglus ja õiglus, mis see siis iganes ka oleks, on kehast väärtusetum?

KRITON: Muidugi mitte.

SOKRATES: Vaid hoopis väärtuslikum?

KRITON: Palju väärtuslikum.

SOKRATES: Niisiis, mu armas sõber, ei pea me nii palju muretsema mitte selle pärast, mida enamik meist räägib, vaid selle pärast, mida ütleb asjatundja õigluse ja ebaõigluse alal, tema üksi ja ühtlasi tõde ise. Nõnda et alguses ei juhtinud sa meid õigele teele, arvates, et meil tuleb muretseda selle pärast, milline on enamiku inimeste arvamus õiglaste ja ilusate ja heade ning neile vastupidiste asjade suhtes. Ent küllap mõni võib väita, et enamik on suuteline meid tapma.

KRITON: Selge see, Sokrates, küllap nii väidetaksegi.

SOKRATES: Õigus. Kuid see arutluskäik, mida me järgisime, näib mulle olevat samasugune, nagu ta oli varemgi. Nüüd aga vaata, kas peab endiselt paika seegi, et kõige tähtsamaks ei tule pidada mitte lihtsalt elamist, vaid hästi elamist.

KRITON: Muidugi peab paika.

SOKRATES: Aga kas see, et hästi ja ilusasti ja õiglaselt on üks ja seesama, peab paika või mitte?

KRITON: Peab küll.

SOKRATES: Seega siis peaksime nüüd lähtuma sellest, milles me ühel nõul oleme, ning vaatlema, kas on õiglane, et ma siit ilma ateenlaste loata lahkun, või pole see õiglane; ning kui see osutub õiglaseks, siis püüdkemgi nii teha, kui aga mitte, siis loobugem sellest. See aga, millest sa rääkisid - raha kulutamine ja arvamus ja laste kasvatamine, kas pole need selliste inimeste kaalutlused, kes on hõlpsasti valmis tapma, ja ka uuesti ellu äratama, kui nad seda vaid suudaksid, ning ikka arutult; ühesõnaga: enamiku kaalutlused. Meil aga, sest et arutlus seda nõuab, ei tule silmas pidada mitte midagi muud kui vaid seda, millest asja rääkisime: kas me ikka teeme õiglaselt, kui pakume raha ja tänu neile, kes on valmis mind siit välja viima, olles ise väljaviijad ja väljaviidavad, või siis kõike seda tehes käitume tegelikult ebaõiglaselt. Ning kui ilmneb, et sel viisil tegutsedes oleme ebaõiglased, siis ei tohi arutleda selle üle, et siia jäädes ja rahulikkust säilitades tuleb surra või midagi muud kannatada - peaasi on mitte toimida ebaõiglaselt.

KRITON: Mulle näib, et sul on õigus, kuid mõtle sellest, mida me peaksime tegema.

SOKRATES: Mõelgem sellest koos, mu sõber, ning kui sul on mulle midagi vastu väita, siis tee seda ja ma kuuletun, kui aga mitte, siis ära korda enam kogu aeg ühte ja sedasama, nagu peaksin ma vastu ateenlaste tahtmist siit ara minema. Mulle on väga tähtis, et ma sind selles asjas veenaksin ega toimiks vastu sinu tahtmist. Niisiis vaata, kas arutluse algus sind rahuldab ja püüa vastata küsimustele nii, nagu sa ise tõepoolest arvad.

KRITON: Ma püüan.

SOKRATES: Kas peame väitma, et mitte mingil juhul ei tohi tahtlikult ebaõiglane olla, või siis on nii, et mõnel juhul tohib, mõnel juhul aga mitte? Kas on nii, nagu ma just ütlesin ja milles mc varemgi palju kordi oleme ühel meelel olnud, et ebaõiglus ei saa kuidagi olla ei hea ega ilus? Või siis on kõik nood meie varasemad kokkulepped nende väheste päevadega haihtunud ning tuleb välja, Kriton, et meie, kaks vana meest, ei pannud juba ammu teineteisega tõsiselt arutledes enam tähelegi, et me mitte millegi poolest ei erine lastest? Või on ikkagi nii, nagu me siis arutasime, ükskõik kas enamik sellega nõus on või mitte, ja ükskõik kas peaksime kannatama rohkem või vähem, on ebaõiglane tegu siiski igal juhul selle tegijast nii halb kui ka inetu? Kas väidame seda või mitte?

KRITON: Väidame.

SOKRATES: Niisiis ei tohi mingil juhul talitada ebaõiglaselt?

KRITON: Kindlasti mitte.

SOKRATES: Ja kui mitte mingil juhul ei tohi talitada ebaõiglaselt, siis ei tohi ka ebaõiglusele ebaõiglusega vastata, ehkki enamik inimesi vastupidi arvab?

KRITON: Ilmselt ei tohi.

SOKRATES: Ent halba teha, Kriton, kas seda tohib või mitte?

KRITON: Muidugi ei tohi, Sokrates.

SOKRATES: Kuid halvale halvaga vastata - kas on see õiglane, nagu arvab enamik inimesi, või pole see õiglane?

KRITON: Ei mingil juhul.

SOKRATES: Sest inimestele halba teha on seesama mis ebaõiglane olla.

KRITON: Sul on õigus.

SOKRATES: Niisiis ei tohi ebaõiglusele vastata ebaõiglusega ega mitte ka ühelegi inimesele halba teha, ükskõik mis kellelegi inimestelt osaks peaks saama. Ja vaata, Kriton, et sa sellega nõustudes ei kõneleks oma tegeliku arvamuse vastu, sest ma tean, et nõnda arvavad nii praegu kui ka tulevikus vaid mõned üksikud. Ning ei saa olla ühel nõul need, kes arvavad nõnda, ja need, kes nõnda ei arva, vaid on paratamatu, et nad vastastikku teineteise vaateid tundes teineteist põlastavad. Seepärast kaalu hästi, kas sa minuga ühined ning kas sullegi näib nii nagu mulle ja kas me võime edasi arutleda, lähtudes sellest, et mitte kunagi pole õige ei ebaõiglaselt talitada ega halba tehes ebaõiglusele ebaõiglusega vastata, ning samuti mitte halba kannatades halvale halba tehes vastu seista. Või siis taganed sa sellest ega ole nõus lähtealusega? Sest mina olen juba ammu nii arvanud ja arvan nüüdki veel, kui aga sina oled otsustanud teisiti, siis ütle seda ja seleta mulle. Ent kui oled sama meelt mis varem, siis kuula, mis sellest tuleneb.

KRITON: Olen sama meelt, minulegi näib nii. Räägi edasi.

SOKRATES: Ma räägin siis, mis sellest tuleneb, või pigem küsin sinult: mis sa arvad, kui keegi on nõustunud sellega, et mingi asi on õiglane, kas siis tuleb seda ka teha või tohib sõna murda?

KRITON: Seda tuleb teha.

SOKRATES: Ja seetõttu panegi tähele: kui me siit lahkume, ilma et oleksime saavutanud linna nõusolekut, kas ei tee me siis kellelegi halba, ja just neile, kellele seda kõige vähem peaksime tegema? Ja kas me järgime seda, mille suhtes olime nõus, et see on õiglane, või mitte?

KRITON: Ma ei oska su küsimusele vastata, Sokrates, ma ei mõista seda.

SOKRATES: Ent vaatle seda järgmisel viisil. Kui juhtuks nii, et me oleme siit pagemas - või ükskõik, kuidas me seda ka nimetame - ning meie ette astuvad seadused ja linn ise ning küsivad: „Ütle, Sokrates, mida sa õigupoolest mõtled teha? Pole ju tegu, mille kavatsed ette võtta, mitte midagi muud kui püüd hävitada meid ja kogu linna, nii palju kui see sinust sõltub? Või arvad sa, et saab pea peale pöördumata püsida linn, kus väljakuulutatud kohtuotsustel pole mingit jõudu, kus üksikisikud muudavad neid kehtetuks ja tühistavad?” Mida me vastaksime, Kriton, sellele ja teistele sellistele küsimustele? Sest küllap võib nii mõnigi, ja eelkõige kõnemees, palju öelda sellise meie poolt hukutatava seaduse kaitseks, mis nõuab, et langetatud kohtuotsused oleksid kehtivad. Või peaksime ütlema, et linn on meiega ebaõiglaselt talitanud ja pole õigesti kohut mõistnud? Kas peaksime nii ütlema?

KRITON: Just nii, Sokrates, Zeusi nimel!

SOKRATES: Kui aga seadused nüüd ütleksid: „Kas tõesti, Sokrates, oli meie kokkulepe selline, või leppisime sinuga pigem kokku, et milliseid kohtuotsuseid linn ka langetaks, nende juurde tuleb jääda?” Kui me nüüd nende sõnade üle imestaksime, siis küllap nad ütleksid: „Ära imesta meie sõnade üle, Sokrates, vaid vasta: oled sa ju harjunud küsima ja vastama. Ütle siis, milles sa meid ja linna süüdistad, et püüad meid hukutada? Kõigepealt, eks olnud ju meie sinu ilmaletoojad, meie abil võttis su isa naiseks sinu ema ja sigitas sinu? Ütle nüüd, kas on sul midagi ette heita nendele seadustele meie hulgast, mis käivad abielu kohta? Kas on neis midagi halvasti?” „Mul pole neile midagi ette heita,” vastaksin mina. „Ent neile, mis käivad lapse kasvatamise ja harimise kohta ning mille järgi sindki kasvatati ja hariti? Või polnud head need seadused meie hulgast, mis käskisid su isal harida sind muusade kunstides ja gümnastikas?” „Olid head,” vastaksin mina. „Olgu. Ja kui sa sündisid, said kasvatuse ja hariduse, kas saad sa siis väita, et sa polnud mitte meie sünnitis ja meie ori, nii sina ise kui ka sinu esivanemad? Ja kui see nii on, kas sa siis tõesti arvad, et sinu õigus ja meie õigus on võrdsed ja et sul on õigus meie vastu teha seda, mida meie iganes püüame sinule teha? Ei oleks sul ju võrdset õigust ei isa suhtes ega mitte ka isanda suhtes, kui sul selline olema juhtuks, nõnda et võiksid neile vastata sellesamaga, mida sulle tehakse - vastata laitusele laitusega või löökidele löökidega ja muud sellist. Kas sa arvad, et isamaa ja seaduste suhtes on see lubatud? Nõnda et kui meie püüame sind hukutada, pidades seda õiglaseks, siis püüad sinagi omalt poolt, nii palju kui suudad, meid, seadusi ja isamaad hukutada, ja sa väidad, et nõnda tehes talitad õiglaselt - sina, kes sa tõega voorusest hoolid? Kas tõesti oled sa selline tark, kes polegi märganud, et isamaa on hinnalisem kui ema ja isa ja kõik teised esivanemad, et ta on auväärsem ja püham ning et ta on tähtsam nii jumalaile kui ka arukatele inimestele; ja et teda tuleb austada ning tuleb enam kuuletuda ja meeldida püüda vihastunud isamaale kui isale ning teda kas ümber veenda või siis teha, mida ta käsib; ning tuleb rahulikult kannatada, kui ta nõuab kannatamist või käsib taluda lööke või olla aheldatud või kui ta viib sõtta, kus ootavad haavad ja surm, siis nii tulebki teha ja nii on õiglane, ning ei tohi kõrvale hiilida ega taganeda, ei tohi jätta oma kohta rivis, vaid nii sõjas kui ka kohtus ja üldse kõikjal tuleb teha seda, mida käsib linn ja isamaa. Või siis tuleb püüda teda ümber veenda, näidates, kuidas tegelikult on õige. Vägivallaga sundimine aga on pühaduseteotus nii isa kui ema vastu, ent veel enam on seda vägivald isamaa vastu.” - Mida peaksime selle peale ütlema, Kriton? Kas seadused räägivad tõtt või mitte?

KRITON: Mulle näib, et tõtt.

SOKRATES: „Vaata nüüd, Sokrates,” võiksid seadused siis öelda, „kas ei räägi me tõtt ka siis, kui ütleme, et see, mida sa teha kavatsed, pole meie suhtes õiglane? Sest meie, kes me su ilmale tõime, sind kasvatasime ja harisime ning andsime sulle nagu kõigile teistelegi kodanikele osa kõigist hüvedest, mis meie võimuses on, meie kuulutame samal ajal, et igal ateenlasel, kui ta on tunnistatud kodanikuks ning on näinud linna elu ja meid, seadusi, on vaba voli, kui meie talle ei meeldi, võtta oma vara ja lahkuda ning minna, kuhu ta iganes soovib. Ja mitte ükski meist, seadustest, ei takista ega keela mitte kellelgi teie hulgast, kellele meie ja linn ei meeldi, minna mõnda kolooniasse või asuda ümber hoopis mujale teise riiki, kuhu ta iganes soovib, koos kõige oma varaga.

Kes teist aga siia jääb, teades, mil viisil me kohut mõistame ja kõike muud linnas korraldame, selle suhtes me väidame, et ta on teo läbi nõustunud ja meiega kokku leppinud teha seda, mida käsime meie, ja me väidame, et kui ta ei kuuletu, siis talitab ta kolmekordselt ebaõiglaselt: ta ei kuuletu meile, oma vanemaile, ta ei kuuletu meile, oma kasvatajaile, ning olles nõustunud meile kuuletuma, ta ei kuuletu ega püüa meid ka ümber veenda, kui me midagi hästi ei tee. Ometi ei nõua me jämedalt, et tehtaks seda, mida me käsime, vaid paneme ette ja võimaldame üht kahest, kas veenda meid või teha, tema aga ei tee kumbagi. Ja me väidame, et need süüdistused käivad ka sinu kohta, Sokrates, kui sa peaksid tegema seda, mida kavatsed, ja pealegi palju enam kui teiste ateenlaste kohta.”

Kui ma nüüd küsiksin: „Kuidas nii?”, siis küllap nad ründaksid mind õigusega, öeldes, et ma kuulun nende ateenlaste hulka, kes teistest enam on nõustunud ja kokku leppinud. Sest nad võivad öelda: „Meil, Sokrates, on kaalukad tõendid, et nii meie kui ka linn sulle meeldisime. Sest sa poleks ju, erinevalt kõigist teistest ateenlastest, nii iseäralikult siin paigal püsinud, kui linn poleks sulle iseäralikult meeldinud. Sa ei lahkunud linnast kunagi, ei mingile pidustusele - välja arvatud üks kord Isthmose mängudele - ega kuhugi mujale, välja arvatud sõjakäigule . Sa pole kunagi reisinud kuhugi mujale nagu teised inimesed ega ole haaranud sind soov näha teisi linnu ja teisi seadusi - meist ja meie linnast on sulle piisanud. Nõnda väga eelistasid sa meid ja olid nõus elama kodanikuna meiega kooskõlas, ning ka lapsed sigitasid sa siinsamas, sest see linn meeldis sulle. Ja veel kohtuski oli sul võimalik, kui sa oleksid tahtnud, soovitada oma karistuseks maapagu ning teha linna nõusolekul seda, mida nüüd püüad teha ilma tema nõusolekuta. Siis olid sa uhke, tehes näo, et sind ei häiri surm, ning eelistasid surma pagendusele, nüüd aga ei hooli sa neist sõnadest ega tunne häbi ka meie, seaduste ees meid hävitada püüdes; sa käitud nagu viletsaim ori, püüdes pakku joosta, hoolimata kõigist kohustustest ja kokkulepetest meiega, mille järgi sa olid nõus kodanikuna elama. Vasta siis nüüd kõigepealt: kas me räägime tõtt, kui väidame, et sa olid nõus elama meie ettekirjutuste järgi, kinnitades seda mitte sõna, vaid teoga?” Mida peaksime vastama, Kriton? Kas me ei pea sellega nõustuma?

KRITON: Paratamatult, Sokrates.

SOKRATES: „Ja mida muud sa siis nüüd teed,” ütleksid küllap nemad, „kui astud üle oma nõusolekuist ja meiega sõlmitud lepinguist, ehkki sul polnud sundust nõusse jääda, sind ei petetud, ka ei sunnitud sind otsustama lühikese aja jooksul, vaid sul oli aega seitsekümmend aastat, mille jooksul oli võimalik ära minna, kui me sulle ei meeldinud ja kokkulepped näisid ebaõiglasena. Sina aga ei eelistanud ei Lakedaimonit ega Kreetat, mille seadusi sa üha kiidad, ka mitte ühtegi teist kreeklaste või barbarite linna, vaid eemaldusid siit veel vähem kui lonkurid või pimedad või muud vigased: nii iseäranis, erinevalt teistest ateenlastest, meeldis sulle linn ja meeldisime ka meie, seadused - see on ilmne, sest kellele meeldiks linn ilma seadusteta? Kas tõesti taganed sa nüüd meie kokkuleppest? Kuula parem meid, Sokrates, ja ära tee end naeruväärseks linnast lahkudes. Sest mõtle järele, mida head teed sa iseendale või oma sõpradele, kui neist leppeist üle astud ja nende vastu eksid. Päris selge on see, et ka sinu sõpru tabab oht pagendusse sattuda ja kodulinnast ilma jääda või oma vara kaotada. Kõigepealt aga sina ise - kui sa lähed mõnda lähimasse linna, kas siis Teebasse või Megarasse, sest kummaski on hea seaduslik kord, siis lähed sa sinna nende riigikorra vaenlasena: kõik, kes oma linnast hoolivad, silmitsevad sind kahtlusega kui seaduserikkujat, oma kohtunikele aga tagad sa õiglaste maine ja arvamuse, et nad on sinu üle õiglaselt kohut mõistnud, sest kes on seaduste rikkuja, see võib kindlasti näida ka noorukite ja rumalate inimeste rikkujana. Või väldid sa linnu, kus on hea seaduslik kord, ja inimesi, kes on korralikud? Ent kas siis on elu üldse elamisväärne? Või lähened neile ega häbene rääkida - kuid millest rääkida, Sokrates? Kas tõesti sellestsamast millest siingi - et kõige väärtuslikumad on inimestele voorus ja õiglus, tavad ja seadused? Ja sa ei arva, et kogu Sokratese tegevus hakkaks näima häbiväärsena? Ometi on see just nii.

Ent vahest lahkud sa neist paigust kaugele ja lähed näiteks Tessaaliasse, Kritoni sõprade juurde, sest seal on tõepoolest suurim korratus ja omavoli ning võib-olla kuulavad nad mõnuga, kui naljakalt sa vanglast pakku jooksid, muutes oma välimust ja tõmmates ümber mingi kitsenahast mantli või midagi muud selletaolist, nagu pakkujooksjatel tavaks. Aga et juba vana mees, kellel on tõenäoliselt üsna vähe elada jäänud, söandab nii ahnelt elu külge klammerduda ja tähtsaimatest seadustest üle astub - kas sa arvad, et sellest keegi ei räägi? Võib-olla tõesti ka mitte, kui sa kedagi ei pahanda - muidu aga, Sokrates, tuleb sul kuulda ka palju sellist, mida sa polegi ara teeninud. Ning nii sa eladki kõigi ees lipitsedes ja kõiki orjates, ja mida muud sul jääbki teha, kui vaid söömaaegu nautida, otsekui oleksid sa Tessaaliasse pidusöögile reisinud? Kuid kuhu jäävad nood kõnelused õiglusest ja voorusest?

Või tahad sa elada laste pärast, et võiksid neid ise kasvatada ja harida? Kuidas? - kas viid nad Tessaaliasse ning kasvatad ja harid neid seal, et neist sinu tõttu võõramaalased saaksid? Või pigem mitte, ning arvad, et kui sina elus oled, siis kasvatatakse ja haritakse neid siin paremini, ja ehkki sind pole nendega, hoolitsevad nende eest sinu sõbrad? Kas sa tõesti arvad, et kui sa Tessaaliasse rändad, siis nad hoolitsevad, kui aga Hadesesse, siis mitte? Küllap nad teevad seda ka siis, kui on mingitki kasu neist, kes ütlevad end su sõbrad olevat.

Ei, Sokrates, võta kuulda meid, oma kasvatajaid, ning ära pea ei lapsi ega elu ega midagi muud tähtsamaks kui õiglust, et Hadesesse minnes saaksid seda oma õigustuseks öelda ka neile, kes seal valitsevad. Sest kui sa teed seda, mida kavatsed, siis pole see ei sulle ega kellelegi su lähedastest ei parem, õiglasem ega jumalaid austavam siin, ning pole sulle parem ka siis, kui jõuad sinna. Kui sa nüüd elust lahkud, siis lahkud sa kohelduna ebaõiglaselt mitte meie, seaduste, vaid inimeste poolt, kui sa aga lähed siit välja ning vastad ebaõiglusele ja halvale halvaga, astud üle oma kokkuleppeist ja lepinguist meiega ning teed halba neile, kellele seda kõige vähem tohib teha - iseendale ja sõpradele ja isamaale ja meile, siis kanname meie viha sinu peale sinu eluajal ning ka seal ei võta meie vennad, Hadese seadused, sind sugugi mitte heatahtlikult vastu, teades, et sa püüdsid meid hukutada, kuivõrd see sinust sõltub. Ei, ara lase end veenda Kritonil, vaid kuula pigem meid.”

Mulle näib, mu armas sõber Kriton, et just seda ma kuulen, nii nagu korübandimüsteeriumis [1] osalejatele näib, et nad kuulevad auloste hääli, ning nende sõnade kõla kumab mu kõrvus ega lase kuulda midagi muud. Võid olla kindel, et kui sa räägid midagi selle vastu, siis, näib mulle, on su sõnad asjatud, Ent siiski, kui sa arvad, et suudad midagi enamat, siis räägi.

KRITON: Ei, Sokrates, mul pole enam midagi öelda.

SOKRATES: Las see siis jääda, Kriton, ning tehkem nõnda, sest nõnda juhatab jumal.

Tõlkinud Jaan Unt

1

[1] Korübandimüsteerium osutab Väike-Aasia päritolu Kybele-kultusele, Kybele preestreid nimetati korübantideks.

2018-02-03