MärksõnaKirjandus

Burnt Norton

Prindi

T. S. Eliot

1

τοῦ λόγου δὲ ἐόντος ξυνοῦ ζώουσιν οἱ πολλοί ὡς ἰδίαν ἔχοντες φρόνησιν

I. p. 77. Fr. 2.

ὁδὸς ἄνω κάτω μία καὶ ὡυτή

I. p. 89 Fr. 60. [1]

I

Käesolev aeg, käest pagend aeg
peituvad ehk kumbki tulevases ajas,
tulevane aeg on ehk möödunus varjul.
Kui kõik aeg on igiolevik,
siis kõik aeg on igikorvamatu.
See, mis võinuks olla, on alasti mõtte
alatine võimalus vaid mõlgutluste mail.
See, mis võinuks olla, see, mis oli, otsib vaid üht, mis igavesti on.
Jalaasteid kajab vastu mälus
mööda käike, mida me ei käi,
ukse poole, mida me iialgi ei avand
roosiaeda. Nõnda kajavad mu sõnad
sinu vaimus.

Aga milleks neil
tolmu häirida roosilehe-vaasil,
seda ma ei tea.

Elab teisigi
aias kajasid. Kas neid järgida?
Ruttu, ütleb lind, leia, leia kätte
otse ümber nurga. Esimesest väravast
meie esiilma - kas meil järgida
laulurästa pettust? Oma esiilma.
Nägematud, väärikad, sääl nad olidki
üle surnud lehtede surveta liugel
võbisevas õhus, sügiskuumuses:
nägematu silmakiirgi lähtus, sest roosid
olid ilmelt lilled, millel viibis pilk -
meilt kutse saand, kutse vastu võtnud võõrad.
Nendega liikusime stiilseis figuures
lagenend käiku mööda pukspuusõõrini
silmitsema tühjendet tiiki endi all.
Kuivand tiik, kuiv betoon ruskund äärtega
äkki sai täis vett päiksevalgusest,
lootos tasa-tasa kerkis esile,
pinnal säras valguse südamesädemeid -
kõik meie taga nad peegeldusid tiigis.
Siis ent saabus pilv, ja tühi oli tiik.
Minge, lausus lind, sest lehis kihas lapsi,
erutetult peidul, vaevalt hoides naeru.
Minge, lausus lind, minge: inimtõug
väga palju tõelikkust taluda ei jaksa.
Möödund aeg, tulevane aeg,
see, mis võinuks olla, see, mis oli,
otsib vaid üht, mis igavesti on.

II

Kus sekkund küüslauk ja safiir,
mutta mattus teljepuu.
Ent veres ümav traat on kiir
laulma kaugeist, karmidest
sõdadest ja armidest,
saab lepitust ses kihk, mis pingleb.
Tants mööda sooni, mahl, mis ringleb
nagu taevas tähetiir,
tõuseb suvve läbi puu.
Liigume üle liikvel puu,
figuurseid lehti riivab kiir.
Ning nagu enne valjult vallal
on metskult all ja koer ta kallal,
kuid ülal tiirleb tiirus tiir,
lepitust toob tähe kiir.

Vaikuse punktil, kust keerleb maailm. Ei liha, ei lihata;
ei säält ega sinna: sääl vaikuse punktil on tants,
ent ei peatust, ei liikumist. Ka mitte tardumust sääl,
kus nii läinu kui tulev on koos. Ei liikumist säält ega
sinna,
ei tõusu, ei langust. Kui poleks punkti, vaikuse punkti,
siis poleks ka tantsu, ning muud sääl ei ole kui tants.
Võin ainult öelda, et olime sääl, kuid ei iialgi, kus.
Ega või öelda, kui kaua, sest siis see paigutuks aega.
Sisevabadus tegelikkuse ihast,
pääsmine toimingust, valust, pääsmine igast
sunnist nii väljas kui sees, ometi piirat
aiste paeluvast valgest, vaikselt liikuvast kiirgest.
Ülendav tõus, mis ei liigu, keskendus, mis ei lülita välja,
selgitet, mõistet nii uus
kui vana maailm oma osalise ekstaasi
täiendumises - osalist õudu peletav helgus.
Minevik, tulevik, aheldunud ühte muutuva keha
nõrkuse koesse, on inimsoo kaitseks taeva ja needuse eest,
mida taluda liha ei jaksa.

Möödund aeg, veel ees olev aeg
vaid ihnelt lubavad teadvust,
teadlik olla on olla väljaspool aega.
Kuid ainult ajas võib meenuda viiv keset roose,
viiv lehtlas, kus rabises vihm,
viiv suitsusest hämarast unises, tuulises kirikus:
minevik, tulevik põimuvad neis.
Ainult ajaga võidame aja.

III

Siin on mõrga võõrdumuse koht,
aeg enne ja aeg pärast
tuhmis valguses: ei päevavalgus,
mis vormile võiks anda kirgast vaikust,
mis varju muudaks hetkeliseks iluks
püsivana näivas aeglases ringlemises,
ega pimedus, mis hinge puhastab,
puudusega tõrjudes meeltehimu,
ajaliku küljest pühkides kiindumust.
Ei küllust ega tühjust. Ainult vilge
hälvitusest hälvitusse hälbind,
kurnat, ajast vaevat nägudel
täis tujusid, ent tähendusest tühjel,
keskendumata, puhevil ükskõiksus,
paber-inimesed, paberiräbalad
ringi lipendamas külmas tuules,
mis puhub enne ja pärast aega,
tuul ebatervete kopsude sisse ja seest,
aeg enne ja aeg pärast.
Ebatervete hingede röhatus
närbesse õhku, tuim oimetus
lõõtsumas tuules, mis vihiseb Londoni,
Hampsteadi, Clerkenwelli, Campdeni, Putney,
Highgate’i, Primrose’i, Ludgate’i süngeile künkaile. Ei,
mitte siin,
mitte siin pole pimedus, selles sädistavas maailmas.

Lasku sügavamale, lasku vaid maailma,
milles üksindus ei lakka,
maailma-ebamaailma, maailma, mis pole maailm.
Sisetühjus, iga omandi
kaotus, vaesus üle vaesuse,
meelteilma kalgikskuivamine,
mõttekujutusmaailma tühjakslask,
vaimuilma tardund seiskumus.
See on üks tee, teine tee
on sama, mitte liikumine,
vaid hoidumine liikumisest; kuna liikuma
jääb maailm oma himu metallistet teedel
möödund ajas, tulevases ajas.

IV

Aeg ja kell tõid päeva surmahetke,
pilv ent jätkab päikest viies retke.
Kas me poole pöördub päevalill, kas elulõnga
väädirõnga
käänlev riivus
kobab palge?
Või vaid jugapuude kalge,
külm
sõrm meid kompab? Helk jää linnu tiivus
kilas valgusse ja vaikis, aga valgus on veel valge
vaiksel punktil, millelt keerlemas maailm.

V

Sõnad liiguvad, muusika liigub
ainult ajas; see ent, mis on ainult elav,
võib vaid surra. Sõna pärast kõnet küünib
vaikimisse. Ainult vormi, kuju kaudu
saavutavad muusika või sõnad
vaikust, nagu hiina vaas veel
üha liikvele jääb oma vaikuses.
Mitte viiuli vaikust, kui veel kestab noot,
ei ainult seda, vaid kõrvuti-olu,
või ütelgem, et lõpp käib enne algust
ning et lõpp ja algus olid ikka siin
enne algust ja ka pärast lõppu.
Ja kõik on ikka nüüd. Sõnad pinglevad,
lõhenevad, lõhkevadki koormast,
purunevad pingest, libisevad, lipsatavad,
rabenevad ebatäpsuses, ei püsi paigal,
ei jää rahule. Kriiskehääled,
pilge, tõrelus või ainult vada
ahistavad neid. Sõna kõrves
talub raskeid ründe kiusatuse häälilt,
peietantsu kisendavalt varjult,
lohutu kimääri hädahüüdudelt.

Kujundi detail on liikumine
nagu kümne trepi kujundis.
Iha ise, see on liikumatu,
mitte endast ihatav;
armastus on ise liikumatu,
vaid liikumise põhjus ja ta siht,
ajatu ja ihadetu,
ainult oma ajapalges
sulet piiratusse vormi
keset olemist ja mitte-olemist.

Äkki päikse valgusvihus
tolmukübemete tantsides
tõuseb lehestikust laste
peidet naer, nobe, nüüd, siin, nüüd ja ikka -
naeruväärne kõik see kadund kurblik aeg,
kõledus enne ja pärast.

Tõlkinud Ants Oras, ajakiri Tulimuld

T. S. Elioti neoklassiline luuleteooria

Ants Oras

Kibedamini kui juba ammust ajast käib Euroopas ja Ameerikas võitlus „klassitsismi” ja „romantismi” vahel. Ilma et need sõnad oleksid kunagi leidnud lõplikku definitsiooni, on siiski ilmsed mõ­ningad jooned, mis nendega alati assotsieeruvad. Romantism on individualistlik, ta ei tunnusta püsivat autoriteeti, kindlaid, ennakult määrat piire, ta on subjektiivne, tema hüüdsõnadeks on mõttekujutus ja intuitsioon, ta püüab täita iga hetke võimalikult intensiivsete, võimalikult palju sugereerivate elamustega, mille tagajärjel ta on alatises hädaohus unustada distsipliini ja juhtivat tahet. Klassit­sism - kui selles sõnas mitte näha igasugust, kas või välispidist, antiigi uuendamist ja kajastamist - on seot kindlamate ideaalide, kindlama traditsiooni ja neile vastavalt kujunenud kindlajoonelise vormiga. Kui piirduda sellase ettevaatliku pooldefinitsiooniga, osu­tub vastuvaidlematuks, et neil kahel mõistel on palju ühist nüüdis­aja vaimlise elu põnevamate probleemidega. Vaevalt on kunagi elat palju suurema kriisi ja laostumise ajal kui pärast maailmasõda, vae­valt kunagi on maailm teravamalt tunnud üleminekuaja ebapüsivust ja ebasidevust, vaevalt kunagi on inimese instinktide prahvangud inimkonna endise korra paisanud täielikumasse ja kardetavamasse kaosesse. Seda loomulikum on, et vastukaaluks tekib ikka rohkem vaime, kes püüavad leida uusi organiseerimisprintsiipe - kuigi klassitsis­tide võitlus romantilise anarhia vastu näiteks Prantsusmaal on käinud juba aastakümneid, nii Charles Maurras’i või Pierre Lasserre’i krii­tilises toodangus, ja Ameerikas, kus George Santayana, Paul Elmer More ja Irving Babbitt lakkamatult on rõhutand mõistuse ja tahte primaati revolutsioonilise tundeelu üle.

Inglismaal on see heitlus vahest olnud vähem silmahakkav. Ing­lise individualistlikke kalduvusi hoidis vähemalt tegelikus elus hästi vaol ammu kujunenud ühiskondlikkude, seltskondlikkude ja kõlbliste traditsioonide raamistik, ükskõik kui suurel määral indi­vidualism ja distsipliinipuudus ei peakski olema mõjutanud inglaste vaimlist elu. Kuid ka seal on olnud klassitsistlikke vastuaktsioone kirjandusegi alal. Ima˛ism püüdis 1914. a. peale distsiplineerida kirjanduslikku vormi ja õpetada kontsentratsiooni. Ning kui sõda kippus laastama briti traditsioonistikku ning tõi ettenägemata kääringut ja keemist, hävitades suurel osal noorsoost usu seniseisse mõõdupuisse, kui kirjanduses introspektsioon tungis esikohale veel hoopis suuremal määral kui enne, kui kahtlus ja künism pääsid või­dule, hakkas skeptikute eneste perest kerkima vastasrind.

Praegune inglise ja ameerika noorem intelligents on juba kümne aasta jooksul harjunud pidama üheks enda juhiks T. S. Elioti, The Criterioni toimetajat Londonis, kelle lüürilistest saavutistest on Loomingus olnud juttu mõne aasta eest ilmunud eriartiklis. Eliot on sünnilt ja esialgselt hariduskäigult ameeriklane, on lõpetanud Harvardi ülikooli, sama akadeemilise asutise, milles professori õppe­tooli on täitnud Santayana ja kus tänini õpetab Irving Babbitt, kuid on hiljem nii põhjalikult kodunenud Euroopas, osalt Pariisis, aga eriti Londonis, et ta praegu on mõlema maailmajao vaimline ja Ing­lismaa juriidiline kodanik. Nagu teda peetakse praegu Inglismaal elavaist lüürikuist silmapaistvaimaks, nõnda loetakse teda ka esin­davaimaks praeguse noorema põlve kirjandusliku ilmavaate formuleerijaks, ehkki ta pole avaldanud ainustki kogu tema mõttesüsteemi kokkuvõtvat teost. Ta on kirjutand peaaegu ainult väiksemaid es­seid, mis siiski üksiknähetegi puhul alati seevõrra otsivad põhimõt­telist tuuma, et ei tundu võimatu neist välja koorida süstemaatsemal kujul tema mõttestik, - mõttestik, mis sihib just selle kõike­haarava organiseerimise ja korraldamise poole, mis lugesime klassilise suuna üheks peamiseks omaduseks. Järgnevates ridades on katsutud anda tähtsaimad neist mõtetest võimalikult sidevas ühen­duses ja ühtlasi seal, kus tarvis, pakkuda nende tõlgitsus.

*

Elioti kirjandusteoorias domineerib suure tähega algav sõna Impersonaalsus, Ebaisiklikkus - mõiste, mida ta rõhutab kirglikult, mis on juhtmotiiviks pea kõigis tema ilmavaate erirakendusis, kuid mida on väga kerge täiesti väärkäsitada. Oma esimeses esseedeko­gus The Sacred Wood (1920) avaldas Eliot kirjutise Traditsioon ja individuaalne and, milles m. s. sisalduvad olulisimad momendid tema kirjandusliku loomingu teooriast - „impersonaalsest luule teooriast”, nagu tema kuski seda ise nimetab. Sellest artiklist sel­gubki suurelt osalt „impersonaalsuse” mõiste tõeline sisu. Loeme sellest, et „kunstniku tee viib alatisele eneseohverdusele, oma isik­suse alatisele kustutamisele”. See „depersonalisatsiooni” protsess lahendavat kunsti teadusele. Need on paradoksaalsetena tunduvad väited, kuid milles on nende olemus?

Nagu Eliot ütleb, ei ole peaasjaks poeedi isiksus, see, kuivõrra tema on inimesena huvitav, kui palju tal on harilikus mõttes „uut öelda”, vaid see, kui suurel määral ta on meediumiks, milles tunded liituvad uusiks ühendeiks. Nagu katalüsaator võib ühte sulatada kaks keemilist ainet, ilma et muutuks ise või et uues aines oleks tunda tema jälge, nõnda mõjub luuletaja isiksus tunnetesse. Need ühinevad tervikuks, milles autori inimsaatus ei tarvitse üldse tun­duda. Hoopis vastuoksa, mida täiuslikum taidleja, seda absoluut­semalt eralduvad temas kannatav inimene ja loov vaim - seda täie­likumalt töötab vaim ümber ja muudab uueks kired, mis on tema materjaliks. Luuletaja vaim on astjas, millesse kuhjub lugematuid tundeid, lauseid, kujusid, mis püsivad selles, kuni on koos kõik uue terviku moodustamiseks vajalikud sugemed. Ning vähem nende sugemete eneste kui kunstilise protsessi, ühendust põhjustava surve intensiivsus on mõõduandev. Kaua kogunenud muljed, tunded satu­vad inspiratsiooni tõttu ühte ja moodustavad uue organismi, mis võib täiesti erineda luuletaja eraelu tunnetest ja kogemustest. Po­eedi ülesandeks on vaid olla valvel, oodata loomishetke - ent kui looming kord alanud, siis muuta, täiendada, sõeluda teadlikult, kuni teos on rahuldav. Tal tuleb täiesti anduda tööle, eesmärgiga, luua ebaisiklik teos, teos, mille lähtekoht on tema isiksuses, kuid mis peab elama omaette elu. Olulised on luuletaja seisukohalt vaid need tunded, mis elavad tema luuletuses, mitte need, mil on tähtsust tema isiku ajaloos. Seega ei ole luule tunnete vallalaskmine, vaid põgenemine isiksusest - täiuslikku teosesse. Kuid isiksus on eelduseks: „ainult need, kel on isiksust ja tundeid, teavad, mida tähen­dab iha nende eest pakku minna”.

Viimane lause annab võtme kätte. Luule on aegamööda kogunenud elamuste kristalliseerumine loova jõu võimalikult tugeva surve all - seega luuletaja vabanemine sisemisest anarhiast, tundeudude kääringust. Muide, leiame rohkesti andmeid selle kohta, et Elioti arvates ainult esindavad, olulised, inimlikult tähendusrikkad tunded annavad luule ülima tüübi. Ning see, mis kuulub inimolemusse, inim­loomuse tsentrumisse, ei või olla uus - sellepärast uudsuse taotlemine iga hinna eest võib viia ekstsentrilisele ja perversiteedile. Ometigi peab ka olemuslik ja püsiv võtma individuaalse ilme, kui see on ehtne - seega tõeline luule on ühtlasi uus ja igivana. On selge, et see, mis ühes isikus on fundamentaalne, ei tarvitse mängida otsustavat osa tema nähtavas elus, selles, mis leiame biograafiaist. Luules kombi­neerub palju ettenägematut, palju alateadlikku, palju sellest, mis ta­valise inimese meelest pole üldse elamus.

Täielik sisemine vabanemine võib sündida ainult täieliku kris­tallisatsiooni teel. Tulemuseks on niisugusel puhul objektiivne teos, mis annab edasi asja olemuse puhastatuna kõigest segasusest ja dist­siplineerimata juhuslikkusest. Elioti valem on järgmine: „Ainuke viis väljendada tundeid kunstina on leida „objektiivne korrelaat” - teiste sõnadega, rida esemeid, situatsioon, sündmuste ahel, mis saab asjaomase tunde valemiks, nii et kui on ant välisfaktid, mis peavad lõpma aistilise elamusega, ärkab otsekohe tunne. Kui vaatleme mõnd Shakespeare’i õnnestunumat tragöödiat, leiame selle täpse ekviva­lentsuse: leiame, et unes kõndiva lady Macbethi meeleolu anti meile edasi kujuteldud aistiliste muljete osava kuhjamise varal; Macbethi sõnad teate puhul tema naise surmast mõjuvad meisse, otsekui nad oleksid automaatselt esile puhkenud ant sündmustiku viimase lüli tõttu. „Taideline möödapääsmatus” seisab selles välisnähete täie­likus vastavuses tundele.” See valem on pärit esseest Hamleti üle, milles Eliot heidab näidendile ette objektivatsiooni ebavastavust tra­göödias valitsevale sügavale tülgastus- ja õudustundele. Ta leiab, et sündmused ei õigusta täiel määral peategelase tundeseisukorda, et see seisukord jääb seletamatuks ja et see vastab elamustele, mis on eriti sagedased nooruses, mil ärkab mingi intensiivne ekstaas või hirm, millel pole eset või mis on tugevam esemest - seisukord, mida tundvat iga erga hingeeluga inimene. See elamus on huvitav, kuid Hamlet ise jääb arvustaja meelest ebatäiuslikuks kunstteoseks, kuna selles pole leit rahuldavat „objektiivset korrelaati.”

Niihästi luuletaja vabanemine siserõhust kui ka tema elamuste kvintessentsi edasiandmine lugejale toimub täielikult siis, kui kris­tallisatsioon, objektiveering on lõplik. Ärgu toodagu teosesse „too­reid”, ümbertöötamata elamusi. Objektiivne andmestik teoses olgu ise võimeline äratama tarvilikke tundereageeringuid. Sentimentaalsed, tundeid ilmsesti peale sundivad adjektiivid on kurjast. Nad juhivad tähelepanu kõrvale, loovad lõdva, „sooja” meeleolu, loiu „meeldivuse”, milles Eliot - nagu ima˛istidki - süüdistab suuremat osa uuemaaegseid inglise autoreid. Kõik mittekujutuslik tuleb kõr­valdada. Ideaaliks on „an intense frigidity” - intensiivne jahedus - marmori jahedus, mille all lõkkab loov, kontsentreerit energia.

Taunitav ei ole mitte ainult emotsionaalse elemendi distsiplinee­rimata sissetung, vaid ka piiripidamatu objektivatsioon, objektiivse materjali omaette jätmine ilma õigustava tundeta. Nõrga tahtega või suure sensitiivsusega kirjanik võib niivõrd kiinduda esialgu elamuse sümboliks olnud esemesse või esemete reasse, et unustab lähtekoha, nagu Elioti meelest Dostojevski. Wordsworth jällegi ammutab oma tunded otse esemest, unustades, et objektil on väärtust ainult funda­mentaalsete elamuste väljendajana.

*

Ümbertöötamata tunded ei kuulu luulesse. Täpselt samuti ei kuulu sinna tundestamata ja kujustamata mõtted. „Püsiv kirjandus on alati esitamine: kas mõtte esitamine või tunde esitamine inim­tegevusest tekkinud sündmuste või välismaailma esemete kujutamise kaudu.” Aristoteles esitab põhistruktuurini paljastet mõtteid ja on suur kirjanik. Agamemnon ja Macbeth on samuti esitamine, kuid sündmuste, mitte mõtete. Ka neis töötab intellekt, kuid mitte ab­straktseid tõdesid formuleerides, vaid tegeldes seedimata, kujuks muutmata emotsioonide kõrvaldamisega kunstteosest. Nõndasamuti tuleb tal ilukirjandusest eemaldada refleksioon, tuleb tal konkreet­selt esitatavasse mahutada nii palju, et reflekteerimine on liigne. Segatooted, näiteks Nietzsche Zarathustra või Goethe Faust, milles mõte ei ole selge ja kujutus pole puhas, milles mõlgutlus, tunne ja nägemus põimuvad kirevaks ühendiks, viivad anarhiale. Ka filosoofia võib olla taie. Aristoteles, Plato, Spinoza, Hume pakkusid selgelt, kaunilt vormit mõtteid ja said kunstnikeks. Kuid Nietzsche, Bergson, Claudel, Maeterlinck ei otsi selgust, vaid ebamäärast tundeergutust. „Ning kuna mõtte ja nägemuse segu on ergutavam, sest et sugereerib mõlemaid, kaovad paratamatult niihästi selge mõtlemine kui ka eriobjektide selge käsitlusviis.” See on vormitu ajastu nuhtlus. Shaw’ näidendid on samasugused sohisünnitised kui Maeterlincki omad. Mõlemad populariseerivad mõtteid. Kuid „hetkel, mil mõte siirdub oma puhtast olekust selleks, et muutuda arusaadavaks alaväärsele intelligentsile, kaotab see kontakti taidega. See võib jääda puhtaks ainult siis, kui see esineb lihtsalt üldtõena või kui see transformee­rub, nagu Flauberti suhtumine väikekodanlasse transformeerub L‘Education Sentimentale’is. See on seal niivõrd samastunud reaal­susega, et on võimatu öelda, milline on idee.”

Goethe Faust’is ei ole mõtteid ohverdet näidendile. Näidend on ikka veel vaid vahend. Mephisto viib meid ikka jälle tagasi Goethe juurde, kehastades autori filosoofiat - kuna õigupoolest peaks asendama selle filosoofia. Teos peaks sisaldama täpse elukujutuse, mis oleks ühtlasi ka vaatekoht - millele ei oleks tarvis seletust. Romantikud ei oska seda. Kui Shelley väljendab oma luuletustes mõtteid, siis ta väljendab neid mõtetena, kui ta pakub võrdlusi, pilte ja värve, siis need esinevad omaette - mõlemad kõrvuti samas luuletuses. Nagu on lõplikult objektiveerimata XIX sajandi luuletajate tunded, nii ka nende mõtted.

See hoolimatus ˛anride eriülesannete vastu, mis ilmneb selles heterogeensuses, esineb tugevasti uueaegses kriitikas - isegi nii suurtel meestel nagu Coleridge või Goethe. Kui Goethe või Coleridge arvustavad Hamleti, siis nad teevad temast Coleridge’i või Wertheri. See on kardetavaim arvustaja tüüp - see „kelle vaim on olemuselt loov, kuid kes mingi loovas jõus peituva nõrkuse tõttu selle asemel harrastab kriitikat”, otsides sealt võimalusi kunstiliseks ene­seteostuseks. Säärased on ka impressionistlikud arvustajad - nad ei valgusta teost, vaid moondavad ta, panevad temasse hea osa iseennast, loomata siiski midagi täiesti uut. Usaldetavam on luuletaja arvustus, kes on suutnud oma emotsionaalsele minale leida tühjen­dava kunstilise väljenduse: temal pole tarvis oma tundeid altkäe toi­metada arvustustesse. Tema arvustus jääb arvustuseks. „Luule nau­timise eesmärgiks on puhas vaatlus, millest on eemaldund kõik isik­liku tunde juhuslikkus; nii püüame näha eset seesugusena, nagu see on tõeliselt... Ning vaevata, mis on eeskätt intellekti vaev, oleme võimetud saavutama seda nägemuse astet, mis on amor intellectualis Dei.” Ekslik on see arvustus, mis ei uuri esemeid, vaid taotleb kummalisust, ergutust, entusiasmi, leides igaltpoolt vaid ise­enese tundeid.

Kuid luule ülesandeks on väljendada omi elamusi, kuigi muudet, nägemuseks sublimeerit kujul. Sellevastu on ajaraiskamine katsuda ühendada filosoofi ja poeedi ülesandeid, nagu seda püüdsid teha Parmenides, Empedokles ja William Blake, kes tahtsid mõlemal alal luua midagi uut ühes ja samas teoses. Häda on selles, et see käib üle jõu: „Luuletaja, kes on ühtlasi mõtteteadlane ja liidab mõlemad tegevused, on mõeldav ainult nagu on mõeldavad ükssarved või lohe­maod: ta on võimalik nagu mõni Meinongi Annahme; kuid sellane luuletaja oleks koletis, just nagu (minu arvates) Valery Monsieur Teste on koletis. Seesugune luuletaja oleks kaks inimest. On hõlp­sam tarbekorral kasutada teiste inimeste filosoofiaid kui end koor­mata filosoofiaga, mille on leiutanud koletislik vend omas põues. Dante ja Lucretius tarvitasid muretult teiste lood filosoofiaid, tüli­tamata end nende tõepärasuse iseseisva verifikatsiooniga.” Mõtete muutmine luuleks, see on, tundeks ja nägemuseks, on kergem süs­teemi puhul, mis on juba juurdunud üldsuse teadvusse. Sellest tuleb Lucretiuse ja Dante luule suur õnnestumine. Viimane on Elioti arvates suurim filosoofiiline poeet, sellasena suurem kui Shakespeare, kuid mitte seepärast, et tal oleks olnud tugevam luuletajaand või et ta oleks olnud suurem mõtleja, vaid et Thomas Aquinase süsteem, mis juhtus täielikumalt vastama tema ajastu tundeile, oli ulatuslikum ja võimaldas korraldetumat kõigi inimtunnete organiseeringut kui Seneca, Macchiavelli ja Montaigne’i katkelisemad mõtteilmad, mis esindasid Shakespeare’i ajastut. Sest Eliot ei leia, et luuletaja kui niisugune üldse mõtleb; tema funktsiooniks on ainult formuleerida mõtete tundeekvivalente. Shakespeare’i toodangus pole näha ehedat, terviklikku ilmavaadet, ta ei soovita mingit kindlat tegevussuunda, vaid annab edasi oma ajastu suurima tundeintensiivsuse.

Luuletaja kui luuletaja Elioti meelest ei usu üldse filosoofiliselt, ta ainult nõustub emotsionaalselt. Mida ühtsem ja avaram see mõtte­süsteemi, mille ta tunded aktsepteerivad, seda vähem on tarvis seda esialgset minimaalset loogilist pingutust, mida läheb vaja selleks, et tundemina ei tõrguks sellesse valandumast. Kuid kõik muu on juba ainult luuletegevus. Nii ei saa näiteks öelda, et Dante luuletamiseks tarvitses täie kriitikaga omaks võtta hinge teooria või thomistliku kosmoloogia: „ta ainult kasutas selle ehk teiste sõnadega, tema alg­impulsside ja mingi teooria vahel teostus ühtesulang selleks, et või­maldada tal teha luulet. Luuletaja teeb luulet, metafüüsik teeb metafüüsikat, mesilane teeb mett, ämblik nõristab endast esile niidistiku; vaevalt võib öelda, et ükski neist tegijaist usub: ta ainult teeb.”

*

Traditsiooni omada tähendab omada kõike, mis minevik vaimlisel alal tootnud elulist kogu meie kultuurkonnas, seega mitte ainult omal maal, vaid kogu euroopa kultuuri ulatuses. Provintslikkus nii ruumiliselt kui ajaliselt on üks suurimaid hädaohte, sest see ahvatleb piirduma oma lähema ümbrusega ja seega jääma kitsaks. Kogu euroopa intellektuaalne areng esimestest kaljujoonistest Homeroseni ja Homerosest meieni moodustab ühe suure terviku, millest peame saama teadlikuks kas vaevata või vaevaga. Kui seda ei tehta, võib jääda kängu: „Poeet toob nagu loodusteadlanegi oma lisa kultuuri orgaanilisele arenemisele: tema poolt oleks sama mõttetu mitte tunda oma eelkäijate või muude keelkondade kirjanike töid kui bioloogi kohta oleks veider mitte kuulnud olla Mendelist või De Vriesist.” Tuleb tunda võrdselt kõike olulist nii olevikus kui minevikus. Seda võimaldab ajalooline meel - meel, mis ei taju mitte üksi «möödunu möödaolekut, vaid ka selle ligiolu; ajalooline meel sunnib kirjutama nii, et veres pole mitte ainult oma sugupõlv, vaid et ollakse teadli­kud tõsiasjast, et kogu euroopa kirjandus on olemas ühel ajal ja moodustab samaaegse hierarhia. See meel teeb kirjaniku ühtlasi teravalt teadlikuks tema ajalisest paigutumisest, tema kaasaegsusest.”

Mõeldud ei ole mineviku jäljendamine, vaid selle orgaaniline assi­milatsioon, kogu olemuse muutumine, ümberorienteerumine, moendumine uuest elusädemest, mille läkitab koolnud autor. Traditsioon ei tohi olla ahelaks, vaid see peab olema arenemise põhjustaja, mis on mõeldav vaid väga intiimse kontakti varal minevikuga. Täielik ülevaade sellest minevikust, mis veel elab, sellesse edasipüsivasse mine­vikku sisseelamine ning enese avardamine selle kaudu ei ole Elioti meelest mitte ainult õigustet, vaid selles peitub suurim orginaalsus. Sest ta teeb vahet loogilise ja ebaloogilise uuendamise vahel, kusjuu­res esimene alati milgi moel tugeneb minevikule: „Luuletus, mis on täitsa algupärane, on täitsa halb; see on „subjektiivne” halvas mõt­tes, ilma suhteta maailmaga, mida see kõnetleb.” Ainult on raske teha vahet orgaanilisest edenemisest ja ebaorgaanilisest hüppest tu­leva originaalsuse vahel, sest „mõlemad võivad rabada sama ülla­tusega.”

Kuidas Eliot kujutleb sarnast mineviku ja oleviku ühistööd, seda näitab tema vaade stiilile: „Ükskõik milliseid sõnu kirjanik tar­vitab, alati on tal kasuks teada nii palju kui võimalik nende sõnade ajaloost, seda, kuidas neid on juba rakendet. Need teadmised hõl­bustavad ülesannet sisendada sõnale uut elu ja rikastada keelt uute idiomaatsustega. Traditsiooni olemus on selles, et keele ajalugu või­malikult kogu oma kaaluga toetaks iga üksikut sõna.” Ebaõiget tra­ditsiooni rakendamist illustreerib sellevastu Philip Massinger, kes võttis üle terve moraalse süsteemi, ilma tundeta selle väärtusest ja sobitatavusest, lastes ta koormana langeda oma luulele.

Seega mitte traditsioon kammitsana, vaid eostajana. Edasimineku eelduseks on ikkagi indiviid. Hea on leida mingi suur süsteem, mis annab nõjapunkte ja korda, kuid see üksinda ei ole küllaldane. Luu­letaja ei pea ainult olema valmis „alatisele eneseohverdusele,” vaid ta peab enese andma millelegi, mis on temast väärtuslikum, ilma end siiski kaotamata. Hea luule ei või olla isiksusest lahus. Isiklik ko­gemus, isiklik kirg on paratamatud eeltingimused: „Lucretiuse voo­rus, Lucretiuse ime on just selle akti kirglikkuses, millega ta hävitab enese, et sulada ühte süsteemiga, omandades midagi enesest suu­remat.” Kuid oma isiksuse kitsastest piiridest kaugemalepääs on võimatu neile, kes ei näe midagi peale iseeneste: „Neile, kes soo­vivad säilida piirat „personaalsustena”, ja eelistavad oma tibatillukeste personaalsuste tunnete ja arvamuste meelitamist alalise korda­mise teel, selle asemel, et neil lasta avarduda ja transformeeruda poeedi ülima organiseerumise kaudu, ei või olla arusaadav ei Lucretius, ei Valery ega ükski oivaline luuletaja.”

Eelnevaga ühenduses on Elioti vaated osale, mis tuleb etendada kirjanduslikkudel konventsioonidel. Konventsioon võimaldab poeedil toetuda minevikule selle tõttu, et ta saab sellest kindla üldvastuvõet, üldarusaadava raami oma teoseile. Tal ei tule siis luua vormi ja sellele vormile veel sisu ja publikut, vaid ta võib selle rakendada oma eriülesandesse, võib-olla ainult kohandetuna viimasele. Dante ja Shakespeare toimisid nii: nad jäid oma ajale mõistetavaiks, laenates, peaaegu riisudes selt kõik, mis neile kõlbas, ja ainult õilistades seda oma uue sisuga. Kui sellane raamistik on olemas, võivad ka väikesed luuletajad toota individuaalseid ja huvitavaid töid ilma üliinimliku jõupingutuseta, lisades ainult seda, mis neile eriomane. Siis on või­malik ka luuletehnika viimine täiuse tipule, pühendudes tegevusele, mis kõigele sellelt nõutavale inspiratsioonile vaatamata on alati „samas mõttes töö nagu korraliku masina valmistamine või kannu või lauajala treimine on töö.” Ei tule otsida enda isiklikust energia­tagavarast rohkem kui mõeldav. Ka siin on põhimõtteks, et täiust võib lõplikult saavutada ainult paljude sugupõlvede ühistööga.

*

Ka kriitika, mille esimeseks nõudeks on adekvaatne pertseptsioon, täppisnägemine (sest „mitte ainult kõik teadmus, vaid ka kõik tunne on pertsipeerimises”) peab minema hoopis kaugemale hetkelistest välgatustest. Muljed tulevad organiseerida süsteemiks - kogu eluaja kirjanduslikud elamused peavad ümber moodustuma abstraktseks teooriaks. On oluline, et teooria ei oleks peale ehitet, vaid et see areneks isiklikest elamusist. Lähtekohaks on Remy de Gourmont: „firiger en lois ses impressions personnelles, c’est le grand effort d’un homme s’il est sincere.”

Uurimusesemeks olgu luule, mitte luuletaja - ja mitte ainult üksik luuleteos, vaid see teos sidevuses kõigi teistega. Ka kriitik peab nägema kirjandust kui orgaanilist tervikut ja peab arvestama, et mi­nevik mitte ainult ei modifitseeri olevikku, vaid ka olevik minevikku - teiste sõnadega, et iga uus tõesti originaalne teos pisut muudab arusaamist väärtusvahekordadest, avades uusi väljavaateid. Kui kriitiku teoreetilised vaated on välja kasvanud kirjanduse kui ter­viku intiimsest tundmisest, mitte ainult ühe ajastu hindamisest ja mõistmisest, on tal võimalik „näha meie oma aja parimaid teoseid ja ülimaid saavutisi ajast kaks ja pool tuhat aastat enne meid sama­suguste silmadega,” osates eristada „igavese intensiivsusega töid töödest, mis on ainult kaunid, ja töid, mis on kaunid, sellaseid, mis on vaid veetlevad.” Ta võib-olla suudab siis „mitte ainult sukelduda ühe ajastu vaimu ja kombeisse - kohalikku koloriiti -, vaid end neist ka järsku lahti kiskuda ülima loova töö hindamiseks.”

See tüüp erineb tugevasti XIX sajandi kriitikute suurest ena­mikust, kes igasuguste tõdede otsingul unustasid kirjanduse kui kir­janduse. Isegi Vart pour Vart rühm püüdis kirjandusest teha kõigi muude asjade aseaine. Ning Sainte-Beuve otsis päämiselt „noid suu­remaid ja süngemaid probleeme, mis moodsas maailmas peituvad kirjanduse eriküsimuste taga”. Teda oli vallanud „rahutu uudishimu elu, ühiskonna, tsivilisatsiooni ja kõigi nonde probleemide vastu, mida äratab ajaloo uurimine.” Kõike seda ei tohi kirjanduse uurija silmist lasta, kuid ta peab teadma, kus, kuivõrra ja kuidas see on seoses kirjandusega ning mis on kirjanduses erilist. Ning võib-olla on just kirjandusliku tehnika küsimused need, mis näitavad, kuidas teatava autori, teatava ajajärgu sensibiliteet oskab kunstile vallutada elu - kui tehnikat mõista laiemas mõttes, nähes „mingi kujus, riimis, rütmis” mitte üksnes neid endid, vaid ka neile sobivat sisu: „Shakes­peare’i sonett ei ole mitte ainult mingi erisugune struktuur, vaid ka teatav kindel viis mõtelda ja tunda.”

*

Eelkirjeldet teoreetilisi vaateid analüüsides ja lisaks võttes muid põhimõttelisi väljendusi Elioti esseedest ja arvustustest on võimalik jälgida mõningaid tema mõttestikust läbikäivaid põhitendentse ja -impulsse.

Eliot tunnustab end selle pooldajaks, mida tema nimetab klassi­liseks ilmavaateks. Ta ei anna selle ilmavaate tühjendavaid definit­sioone, kuid siin-seal tema teostes leidub osalisi formuleeringuid, mis liituvad teatavaks üldpildiks. Nii väidab ta juba tükk aega enne oma esimese esseedekogu ilmumist, et klassitsism on „ainuüksi andumine tõele, mitte dekoratsioonile ega isiklikule ekstsentrilisusele; väär­tuste tunne.” Ta tsiteerib tugeva poolehoiuga maalija Jack B. Yeatsi lause, et „luuletaja ei püüa olla originaalne, vaid otsib tõde, ning oma hämmastuseks ja ahastuseks võib-olla leiab selle kõrval originaalsuse, sattudes seega vaenluse ja arusaamatuse märklauaks.” See vaatekoht ilmub taas ka hiljemini. Nii leiame väite, et roman­tikul on arenemata või puudulik „tõsiasjade ja meeliskluste eristamisvõime”, kuna „klassiline ehk täiskasvanud vaim on läbi ja läbi rea­listlik - ilma illusioonideta, päevunelmateta, lootuseta, kibeduseta ja täis ohtrat alistumust.” „«Romantism on otsehüpe kummalisuse poole ilma tõelisuseta, ning see viib oma jüngrid vaid nende eneste juurde tagasi.” XIX sajandi luule on endale loonud „unimaailma, mis erineb põhjalikult Vita Nuova või Dante kaasaegsete luule näge­muslikest reaalsusist,” ning tulemuseks on uuema luule suurem tri­viaalsus ja vähem tõsisus.

See andumus tõele ja reaalsusele ilmneb kogu Elioti kriitilises toodangus. Selle tulemuseks on kõigepäält nõue, et luuletaja oleks absoluutselt truu oma elamusele, kuid mitte kopeerimise või juhus­liku, emotsionaalselt segase väljenduse, vaid täpse, objektiivse fik­seerimise teel mingi ebaisiklikuks projitseerit nägemuse kaudu, nii et viimane ärataks lugejas vajalikud tundereageeringud. Kõik „võluv flirtimine” oma ainega, kõik toore, kaootilise, ümbertöötamata tunde sissetoomine teosesse vähendab selle mõju teravust ja tihedust. Deko­ratsioon, mis pole tarvilik asja enese väljendamiseks, on tigedast. Ainult tugeva kriitilise kontrolli teel on see elamuse ja selle objektiveeringu täielik vastavus saavutatav.

Ka ˛anride ärasegamine on sellase põhivaate puhul hüljatav. Iga asi peab olema see, mis ta on, ja ei midagi muud. ˇanr, mil on oma siseseadused, oma otstarve, oma orgaaniline tendents, peab jääma ise­eneseks, muidu ei ole ta enam ehtne - ega suuda oma loomulikku otstarvet täita. Laissez faire, laissez passer põhimõte, mille järgi käivad romantikud, lubab ühe ˛anri alalt meelevaldselt siirduda tei­sele, vastavalt meeleolule ja tujule, kuid see pole enam lubatav, kui tahetakse võtta arvesse iga liigi normaalseid funktsioone. Sugestiivsus, mille saavutab asjade segiajamine, ühe asja kaudu mitme teise, mujale kuuluva aimataandmine, on petlik - see ei organiseeri, ei selgita, vaid mähib illusioonide mürkaurudesse, mis võib-olla joo­vastavad, kuid ei vii tippudele. Sellest siis järgnebki abstraktse mõtte ja luule tugev lahushoidmine, Goethe Fausti, Maeterlincki näi­dendite, Shaw’ ja Nietzsche vähene hindamine, arvustuse ja ilukirjanduse impressionistliku ühtepaiskamise täielik hukkamõist.

Siitsamast järeldub ka nõue kirjanduse funktsioonide määramise järele üldelus, ja järelikult ka hindamismõõdupuude, s. o. mingi väärtusastmestiku järele. Relativism, mis eelistab asjade omavahe­liste sidemete otsimist erinevuste ja eriülesannete uurimisele, ei vasta sellele vaimulaadile. Eliot ei eita kaugeltki erialade sõltumuslikkude vahekordade täpset analüüsi, kuid see on ainult eeltööks, mis peab viima iga ala olemuse tunnetamiseni ja siit selle olemuse võimalikult täiusliku teostamiseni. Ideaalne tõde kord selgunud, tuleb see ka ellu viia. Siin astub tegevusse tahteelement, mis Eliotil on arenenud otse askeesini. Eelmine generatsioon oli Elioti järgi sää­rane, millele väärtuste laostumine oli omaette väärtus, kuid sugupõlv, kellele väärtuste tunnustamine on suurima tähtsusega, hakkab taot­lema „hinge asketismi, treeningut, sama karmi ja askeetlikku nagu võidujooksja kehaharjutused.”

Elioti arvates on ka hooletu kirjandustehnika eetilise languse tagajärg. See tuleb vahetegematusest hää ja halva vahel, distsipliini puudusest, enda impulssidele järeleandmisest. Nagu romantikud-rousseauistid eitavad pärispattu ja peavad inimese põhiloomust heaks, nii et sellele tuleb aina anduda, nõnda nad annavad oma rikkuvatele instinktidele voli ka kirjanduses. Eliot ise on veendund pärispatu dokt­riini pooldaja ja leiab, et inimese tunnetusest lähtuva enesevalitsuse jõud ei ole küllaldane tolle degenereeriva mõju halvamiseks, vaid et on tarvis usundit, mis hoiab inimest püsti, kui temast endast enam ei jätku. Korrast ja distsipliinist, seega ka mõistusest ja tahtest, oleneb tsivilisatsioon ja kultuur, kuid need ei püsi kuigi kaua, kui inimese tahte taga ei ole mingit suuremat õhutavat jõudu, milleks võib olla ainult mingi usund, ning liiatigi mitte iga usund, vaid nii­sugune, mil on täiuslikult organiseerit mõttesüsteem, nagu näiteks katoliku kirikul. Nii näeme, kuidas kirjanduskriitika ja tõeotsing lõppeks kipuvad viima loobumiseni enda kriitilisest mõistusest ja langemiseni dogmatismi hõlma.

Sama püüd ülimat reaalsust tunnetada ja teostada on Elioti viinud ka teise suunda, või vähemalt olnud sellel suunavõtmisel kaasmõjuriks. Tunnetus on puudulik, kui see on osaline ja ühekülgne. Ini­mese tõsiolemus ei ole saavutet, kui ta pole arenenud kõigiti, kui ta pole täisinimene. Kirjanik ei näita päris tõde, kui ta ei näita seda täielikult. Sellega on ilmsesti ühenduses Elioti taotlused „kõrgema organismi” saavutamise suunas, tung „sensibiliteedi reintegratsiooni” poole, igatsus eliisabetlaste igakülgse elamusenergia järele, millel kõik muutus luuleks, ja vaen kaasaja vastu, mil inimolemuse põhi­elemendid ei suuda enam liituda suureks orgaaniliseks tervikuks. Luule, milles täiuslikuks teoseks objektiveerub terviklik inimsus, luule, milles kõik tungid ja püüdmused, tahte, tunnetuse tundekorrelaadid, tunded ise suurimast rõõmust sügavaima nukruseni on esindet nagu Dante Jumalikus komöödias, on tema ideaaliks - mitte ainult inimloomuse üksikute külgede, ka mitte ainult üksikute (kuigi inim­olemuse tervikust inspireerit) hetkeliste seisukordade kajastus. Dantel leiab Eliot koos inimvaimu aspektide täielikema korraldet pano­raami, milles iga eriaspekt on nii asetet, et kõik muud kokku seda valgustavad ja nüansseerivad. Eliisabetlastel jällegi ühendab iga üksik hetk võib-olla suurima kogu eriaspekte, mis segi põimund, kuid mida valitseb ühtne, kõike siduv ja sulatav, sest ei kõike mõistev ja tundev intuitsioon.

Sellesama tendentsiga on võib-olla tegemist ka Elioti arutlustes traditsiooni olemusest ja tähtsusest. Traditsioonitunne kui tunne mineviku ja oleviku eluliste sugemete ühtekuuluvusest, kui teadvus teatava kultuurilise organismi kunsti tõsisaavutiste poolt moodustet tervikust, mida tuleb vaadelda üheskoos ja mille ühegi sugeme väär­tus ei püsi väljaspool seda üldpilti, näib samuti inspireerit tahtest näha reaalsust täielikuna, mitte üksikute kildude kaupa.

Peaaegu enesestmõistetavana tundub, et sellase puhtaima ja täie­likema tõe nõudlemine toob kaasa ainult oluliste, inimese põhiloo­musesse kuuluvate elamuste tunnustamise luule vääriliseks. Ekstsentrilisus ja perversiteet on hääbuvad ja perifeersed ja seega ei kuulu inimese olemusse ega ole põhimine tõde.

*

Tähendasime juba, et Elioti suure tunnetamis- ja tõetungiga on seotud tugev tahteelement. Tõde ei tule mitte ainult abstraktselt näha, vaid seda tuleb ka teostada. Vigu, libastumisi, väärsamme ei tule mitte üksnes leida ja defineerida, vaid ka kaotada või ära hoida. „Anglosaksile tundub väljakannatamatu teha haiguse diagnoosi, kirjutamata sellele ette arstimeid,” ütleb Eliot, võrreldes Julien Benda halastamatut, väljavaatetut ühiskonna- ja kirjanduskriitikat Irving Babbitti neohumanistliku vooluga. Sama käib suurelt osalt ka tema enda, s. o. vähemalt tema kavatsuste ja taotluste, kuigi võib-olla veel mitte tema saavutiste kohta. Juba tuli mainida suure hingelise ja intellektuaalse askeesi nõuet, mis pidi inimkonda viima väärtusteadliku ilmavaate juurdumiseni tema olemuse ürgpõhja. Kuid selle samaga on ühenduses veel teisigi nähteid. Eliot tahab kiskuda kurja alged kõigi juurtega välja ja võib-olla seetõttu pisut liialdab. Liiga kindlate piiride määramine võib mõjuda takistavalt tegevuse normaalsesse impulsiivsusse. Kui Eliot nõuab teatris nii tugevate ja järjekindlalt läbiviidud konventsioonide loomist, et näitleja sarnaneb tantsijaga balletis, kellele kogu liigutustik on ette kirjutet, nii et tema geniaalsus, tema temperament pääseb esile ainult minimaalsetes vib­ratsioonides, siis võimaldab see küll pidevat, tugevat keskendumist väga konkreetsesse ülesandesse, kuid suur osa kunstniku tunge arva­tavasti atrofeerub ja teatav elulisus väheneb või kaob. Kui abstrakt­sete ainete käsitleja ei tohi ammutada inspiratsiooni millestki muust kui oma teemist, surudes täiesti tagasi kõik muud impulsid teostamispuhtuse huvides, siis - juhul, kui see printsiip on absoluutse karmusega läbi viid - võib kannatada isegi mõtlemisprotsessi spon­taansus enesekriitika liiga suure valjuse tõttu. Kui luuletaja peab täiesti kontsentreeruma ainuüksi oma elamuste objektiveeringusse, siis võib-olla algelamus ise võib kahjustuda kontrolli ülitugeva surve all. Tõsi küll, Eliot on sellest hädaohust teadlik. Ta möönab, et ainult oma ainest inspireeruva mõtleja töö eeldab täielikuks korda­minekuks eriti õnnelikku, harmoonilist inimtüüpi, kellele see üles­anne ei tee mingeid tõsiseid raskusi. Ta ei nõua tooresemotsioonide lõplikku kontrolli ja väljajuurimist loomishetke enese kestes, vaid hiljem, teadlikuna sellest, et tunnete kristalliseerumine objektiivseks nägemuseks peab sündima suurel määral alateadlikult ja et luuletaja esialgne enesevalitsus peab seisma päämiselt tehnilise oskuse harjuta­mises ja õnneliku sünteetilise viivu kannatlikus ootamises. Aga kui tuleb otsustada kas distsipliini või vitaalsuse poolt, siis ta ometigi eelistab distsipliini. „Aridity”, kuiv kargus, on tema meelest väär­tuslikum kui kas või intensiivseim, kuid korratu ründamishoog. Donne’i jutlused, milles käsiteldavad teoloogilised probleemid saavad mingi erilise, kuid „illegaalse” hõõge nende autori puht isiklikkude kirgede esilepuhkemise tõttu abstraktse aine kaudu, on temale vähem väärtuslikud kui Lancelot Andrewes’i probleemidest enestest jõudu saav süvenemishoog, kuigi Donne võib-olla on tugevama impulsiga. Ja kuigi konventsioonidele täiesti alistuva näitleja esinemistes ehk ei saa enam olla seda elujõu üliküllust, mille mõnikord saavutavad realistlikud lavategelased, siis Eliot lepib sellega kui paratamatu ohvriga kõrgemale eesmärgile. Ongi tõsi, et anarhiat saab lõpetada ainult kõva käega. Ning pidagem meeles, et Eliot peale täiusliku organiseeringu nõuab rõhukalt ka erakordselt rikkalikku elamusmaterjali, mida on võimalik täielikult kasutada ainult igale elamustetagavara uuele sugemele tema täpse, psüühilise organismi struk­tuurist tingit koha kättemääramise teel. Kuid mis võib liiale minna vähemalt esiotsa, senikaua kui distsipliin pole saand endastmõiste­tavaks harjumuseks, on analüüsiva, igale asjale igal üksikul puhul kohta otsiva intellekti pingutamine spontaanse intuitsiooni kahjuks.

*

On tõenäoline, et korra ja distsipliini ülerõhutamine siin-seal - ülerõhutamine, mis mõnel puhul tundub peaaegu fanatismina, kuigi Elioti täppis, ettenägelik mõtlemisviis suudab harilikult talitseda isegi fanatismi kirge - et see ülerõhutamine ei tule mitte ainult mõistuslikust otstarbekohasus- ja vajadustundest, vaid et siin mõjub kaasa emotsionaalsemat, isiklikumat laadi tegureid. Mitte ainult tõe ja reaalsuse ja kõike arvestav täiuse tahe, vaid ka tung mingist isik­likust hingelisest kaaosest pääseda vilgatab mõnikord Elioti kirju­tistest esile. Temas on mõnikord leit sarnasust ennast piinava flagellandiga, ja tema lausetest kuulduv sügav, otse sünge, intellek­tuaalsele patustpöörmisele kutsuv noot tuletab meelde Uus-Inglismaa puritaanlaste õhustikku, millega teda seob tema päritolu. Kui Eliot oma esseedekogu For Lancelot Andrewes eessõnas deklareeris oma poolehoiu anglo-katolitsismile, ristis John Middleton Murry selle sündmuse „The Mayfloweri” - esimeste Inglismaalt Ameerikasse siirdunud puritaanlikkude asunikkude laeva - kojutulekuks. Vabaduseotsija oli jälle heitnud dogmatismi rüppe! Kuid ta ei teinud seda ilma võitluseta, vaid oma sisemise rahu nimel alles peale kaua kest­nud, nähtavasti väljakannatamatuid kahtlusi. Edward Morgan Forster jaotab inimesi kolme liiki vastavalt õuduse määrale, mis nad elus näind: „Esimesse liiki kuuluvad need, kes pole kannatanud sageli ega teravalt, teise need, kes on pagenud õudusest mingisse kaugemasse nägemuslikku ellu; kolmandad on need, kes ikka veel kannatavad edasi.” Teise liiki ta loeb William Blake’i, müstikud, Dostojevski, kolmandasse Elioti, „kes neile tundlikkuselt võrdne, kuid oma saa­tuselt neist lahus”. Forsteri arvates Eliot ei otsi ilmutust, vaid ainu­üksi stabiilsust. Ja kuigi see laevahukust pääsu otsija psühholoogia omistamine Eliotile ei ole võib-olla täis tõde, vaid ainult osa sellest, on siiski vastuvaidlematu, et tal esineb sageli õlekõrt otsiva uppuja meeleolusid. Ta on neid korduvalt kinnitanud paberile mitte ainult luules, vaid ka oma teoreetilisis töis. Eliot otsib võimalust midagi uskuda, aga kuigi ta nüüd väidab olevat selle usu leidnud katoliik­luse valjus süsteemis, võib tema rahuldumise lõplikkuses kahelda. „Otsime seda suurmeest, kes võidukalt suudab millessegi uskuda. Sest need meist, kes on kõrgemal kui pööbel ja madalamal kui inspi­ratsiooni inimesed, evivad alati kahtluse; ning kahtluses elame para­siitidena (mis on parem kui üldse mitte elada) nonde mineviku gee­niuste vaimust, kes on millessegi uskunud.” Kas tuleb järelikult Elioti nõuet ulatusliku, sisu ja korda andva traditsiooni järele, tema püüet kindlaks määrata iga asja piire, tema asketismi ja liha ning nurjatute emotsioonide taltsutamist, peaaegu suretamist seletada ainult tungiga neelavast kaaosest pääseda? On tema teoreetiline toodang ainult liiale läind romantiku kahetsuslik mungatöö? Või töötab tema mõis­tus siiski kavakindlalt ja teadlikult mingi uue, elu ja distsipliini õigust võrdselt tunnustava sünteesi poole? Tema katoliiklikud kal­duvused äratavad kahtluse, et ta oma tunnete rahuldamiseks on loobunud valvavast mõistusest. Kuid küllap mõlemad mõjurid on töötanud koos. Mis meil praegu käes, on veel katkeliseks jäänd süsteem, mis siiski annab juhtnööre ja väljavaateid ja selgitab mõndagi. Need objektiivsed saavutised arvatavasti teevad tarvilikuks teda tulevikus vaadelda märksa täpsemalt kui seda praegu suutsime. Ning inimlik element selles teoorias teeb huvi veelgi põnevamaks - sellel samal põhjusel, mille pärast meie arvates rahulik, kirgas, jumalakartlik ja sirgevaimne piiskop Lancelot Andrewes on Elioti vastupidiste väidete kiuste võrratult vähem huvitav kui morn, subjektiivne, oma tunnete käes piinlev kahtleja John Donne.

Loomingust nr. 2/1932

1

[1] Tsitaadid Herakleitoselt, mille võib tõlkida "Kuigi tarkus on sama, elavad paljud nagu neil oleks omaenda tarkus" ja "Tee üles ja tee alla on üks ja see sama."

2018-03-03