MärksõnaEuroopa ajalugu

Muusika ja aeg

Prindi

Madis Kõiv

1

Miski ei ole muusika selgemalt ja lepitavamalt kui aeg, Muusika lepitab aja, s. t. iseenda. Mis aeg on ja mis ta ei ole, seda ta on ja mõlemat. Sellepärast vajab ta lepitust, mis võib ka kuuldavale (nooditundjale ehk nähtavalegi) tulla, ja siis nimetatakse teda muusikaks.

Muidugi, kes Fichtet ja tema järglasi Schellingit, Hegelit ja veel mõnda lugenud on, teab, kuidas seda tehakse. Leppimiskunsti võib ära õppida ja kodus järele proovida. Sellegipoolest pole see veel muusika ja pole sest mõtet rääkida ka.

Pigem räägiksin ampiirstiilist ja millest see algas ja millega lõpeb ja üldse lugu, kuid ma ei tea seda hästi, seepärast siis sissejuhatuseks mõned episoodid "Alice’ist", et alustada teisest otsast - tülist niisiis.

A l i c e: I think you might do something better with the time /- - - / than wasting it in asking riddles that have no answers.

H a t t e r: If you knew Time as well as I do /- - -/ you wouldn’t talk about wasting it. It’s him / - - - / dare say you never even spoke to Time!

A l i c e: Perhaps not /- - - / but I know I have to beat time when I learn music.

H a t t e r: Ah! That accounts for it /-/ He won ’ t stand beating /- - - / We quarreled last March /- - - / - it was at the great concert given by the Queen of Hearts, and I had to sing"Twinkle, twinkle, little bat! /- - -/ l’d hardly finished the first verse /- - -/ when the Queen bawled out "He’s murdering the time! Off with his head!"

Näib, et kui asi läheb muusika tegemiseks - lauluks, pillimänguks ja kas või tantsuks -, on tüli paratamatult majas ja räägi siis veel leppimisest. Ent lepitajat läheb vaja.

Jah, aga muidugi, kui muusika tahab taktilöömist (to beat time), siis miks ei peaks aeg seda pahaks panema, isegi kui kuradeid temast sellega välja pekstaks - seda enam ju.

Niiviisi, pekstuna, hakkab aeg kihutama (mida muud olekski oodata), rabelema, tormama, galopeerima; terve spekter temposid - alustades rahulikust külitamisest õhtuses päikesepaistes jõekaldal (Alice), jõe enda voolamisest sealsamas all, kuni forelli meeletute sööstudeni tema sees (Schubert) - ja tundeid ja meeleolusid ja tegevusi läheb sellega kaasa ja see on juba midagi muud, võib-olla tants?

Siis tuleb veel keegi ja ütleb: muusika on nagu tugitool (ei, mitte Matisse, sest tema rääkis maalikunstist ja see on hoopis midagi muud) ja istub sinna sisse ja hakkab võrdlema Bachi Beethoveniga, Haydnit Mozartiga ja kes-teab-keda kes-teab-veel-kellega. Materjali jätkub. Istub ise, noogutab peaga takti ja loob aega - horribile dictu! - surnuks. Muutub õpetlikuks ka ja ütleb näiteks:"Bach on parem kui Beethoven!"Bach on absoluutne."Absoluutne muusika absoluutselt iseendas või - kuidas? Surnuks löödud, ja absoluutselt?

Mõnikord tõusevad nad sealt (muusikast? tugitoolidest?) üles, istuvad sõõrikule, enamasti mustale või valgele pingile, musta või valge klaveri taha ja musitseerivad ja ajavad seejuures lõua ette. Rohkem või vähem, sest ka selles asjas peetakse mõõtu ja tuleb ette vaheldusi pikkuses. Liigutakse suurtes nimelistes intervallides: Sagittariuselt Bachile, Bachilt... jne. kuni Webernini välja ja edasi veel, mispeale vahetatakse lõug välja mõne teise elundi vastu, mida ette ajada.

Aeg, mida noogutaja lõi takttaktilt tugitoolis, mõõdab end kuidagi teisiti, ei anna end enam taktina kätte, ei lase end enam seilel kohal lüüa, nimetab end juba tont-teab-milleks, aja-looks koguni, väidab koguni olevat end Olemise Ise (mõned räägivad: "Die Zeit ist Sein" ja küllap nad midagi mõtlevad ka).

Võib-olla lüüakse nõnda olemist ennast olematuks?

Või ei lööda ka ja olemine ise ongi see, mis siin paigal seisab, absoluutsena iseendas (Bach?), et enam küsidagi ei tohi: Cur potius aliquod sit quam nihil?

Kuid võimalik, et need aja surnukslööjad tugitoolis eksivad, kuigi ei tee sellepärast teist nägugi või vastupidi - teevad ja uhkeldavad sellega.

Niipalju on ometigi selge, et kaduma ei lähe midagi. Ajast on üks aeg välja pekstud ja teine sisse lastud ehk teisisõnu: tappes aja ühel kujul (takti lüües) on ta teisel kujul platsis.

Aga võib-olla neid ongi kaks ja vähimatki pole neil teineteisega ühist, ainult rääkides satutakse juhuslikult?) kahe asja puhul ühele ja samale sõnale? Ja kas peab iga keel ülepea rääkima, ehk on keeli, mis ainult selleks ongi keeled, et vaikida? Vähemalt ajast - nii ühes kui teises tähenduses.

Aga niipalju on siiski selge, et Bach (nad nimetavad niiviisi muusikat, mida tehakse nootide järgi, miile kaanel seisab too nimi) ei ole ajatu, vähemalt selles mõttes, et loost tuleb rääkida ikka ja see on kindlasti õige. Sest kui Bach oleks ajatu ja loost rääkida ei tuleks, kui jääkski ainult takt, meloodilis-kontrapunktiline või harmooniline (ka siin on vahe, kuid see on teine) ajaõpetus kui doktriin, oleks Bach ise niisama mõttetu kui Beethoven (ka see on noodikaane sõna) ja seega Mozartki, mõnest teisest sootumaks rääkimata.

Ometi on nad mõlemad ja Mozart ja needki, kellest ma ei räägiks, mõttekad ja seega mu lause (väide, mille hiljem võib-olla sõnastan) tõestatud. Sest mida ma Bachi, Mozartit või Schubertit kuuldes teen, kas löön tantsu? Peksan teksti, aega? Võtan meloodilis-kontrapunktilisi ajatunde? Ei võta ju, või kui, siis ajutiselt, möödaminnes, aktsidentselt: ainult ajalootunde võtan ja kõik muu on juhuslik lisa, ülejääk.

Kui aga nii, võib küsida, ja küsimegi: milleks siia üleüldse muusika? Ajalootunde võib võtta klassis ja auditooriumis (vanast ja uuest ajast, kesk- ja kõige uuemast) professoritelt, kes selleks on promoveeritud ja kelle kohta keegi ei ütle, et nad tantsiks, laulaks või takti (aega) lööks. Ja mille kõrval on muusikakuulamine tõesti tühi aja surnukslöömine, niisiis ikkagi tants ja taktitagumine?

Mõned seevastu kuulavad vanade meresõitjate, misjonäride, maadeuurijate ja teiste tuntud valevorstide lugusid, istuvad ehk tugitoolis (ikka sellessamas?), vahivad televiisorit (valekasti) ja on kindlad, et just nemad neid tunde (aja - loost) saavad.

Kolmandad jälle loevad läbi (sirvivad, vaatavad nende kohta entsüklopeediatest)"Oidipus-türanni","Georgica","Parzivali", jumalikud ja inimlikud komöödiad jne. õhtul voodis, enne magamajäämist E. Wallace ’ i"Reetliku kõõrdsilma"takkaotsa ja on valmis kas või eksamit andma, aja-loost muidugi, millest siis muust. Eksamitulemusi märgitakse mitmel pool numbritega, nendesamadega, millel põhineb taktilöömine või aja mõõtmine: üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm...

Mida võiks vastata muusikakuulaja või mis eksamit anda ja mis hinde saada?

Või tuleb ikkagi vastata, et aeg on üks ja sama ning ainult see, mida loendada annab varasemaks ja hilisemaks, mida muusikana peksta saab ja mille surnukslöömiseks kõiki neid kontserte, konverentse, avalikke ja poolkinnisi hukkamisi, rattal venitamisi, tantsuvõistlusi, gladiaatorimänge, nõidade põletamisi jne. korraldataksegi, takt sinna kaasa arvatud, ja mingit lugu, mida aeg enda omaks võib pidada, polegi: on vaid professorite auditooriumianekdoodid ja juturaamatute pajatused?

Muidugi, võib teha veel ühe meeleheitliku ja lootusetu katse, kuulates sõnu, mida muusika ise, sõna otseses mõttes, välja peksab nendelt, kes teda kuulates või mängides peksavad:"teadvuse voog" võetakse takt takti järel, sõna-sõnalt "lindile" ja vaadatakse,"mis saab". Tulemus on"kõike muud kui julgustav". Raske on siin otsa leida ja algust, loost (nagu Parzivali puhul) pole juttugi, pigem on tegemist kraamilaoga.

Lao võib aga tubade kaupa ümber korraldada, tubade ustele sildid kleepida: "Sagittarius","Bach","Gluck","Beethoven"jne." Inventariraamatu sisse seada. Sünnib midagi muuseumi- või antikvariaaditaolist.

Ja sünnib midagi, millest olekski pidanud alustama: toad kraami täis, valgust ja värvi, tolmu ja lõhna. Seal ta seisab, mööbel ja riided üks ühe otsas, miski ei liigu enam, paigalpüsimine ja rahu; ainult tolm hõljub üles-alla. Keegi ei löö enam aega (takti), ehk vaid aeg-ajalt koiliblikaid ja tolmu polstritest, pitsidest, voltidest välja. Et värvid säiliks, see on peaasi.

Kui hääli üldse, siis ainult kahinad, naginad, naksatused. Riidevärvides domineerib valge, must, punane, pruun, olenevalt toast. Jutt ise või voog, millest toad sünnivad, on sisult mõttetu ja seostamatu, sonimine justkui, palavikuhaige jamps (täpsem dialoog oleneb siiski toast). Mingid pikkades valgetes, rinna alla kokku käkerdatud kleitides daamid (noored enamasti!) - kauged armsamad - ilmuvad nagu vaimud või viirastused pildis. Nemad need sahistajad-nagistajad-naksutajad ongi; looritatud ja varjatud, liiguvad peaaegu hääletult üle põranda, sujuvalt ja lainetades nagu kardinaääred tuuleõhus, mille taga staatilis-dünaamilised kuuvalgusmaastikud (Empfindsamkeit!) raskete, kõrgete ja laiavõraliste pargipuude ja mahajäetud lahinguväljadega. Kummuli keeratud kahurid, rattad dekoratiivselt püsti; surnud hobused, jalad kuuvalges helenduses; ammu kadunud, kuid maastikku kinni tardunud pasunahelid; kullerite kivistunud galopp; kürassiiride punased kuued. Miski ei liigu selles dünaamikas ometi, isegi oksaraag õhtutuules, toimis alla paindunud puuvõra - ka see on paigal, tormavalt ja tunglevalt ometi (Sehnsuchf). Ainult need sahinad ja valge kardinaserva libisemine üle klaverikaane (An die ferne Geliebte). Peamiselt aga siiski mööbel ja rõivad. Ampiirstiil, Direktooriumi-aegsed reministsensid.

Siis libiseb endine nahistaja valges kleidis nagu moedemonstratsioonil kõigi silmade all klaveri juurde, lööb mõned paigalejäävad helid ja on kauge armsam. Helid ei sünni siin -jumal hoidku! - siin on paigalseis ja vaikus. Kusagil mujal on heli koht:"kaugel", teises, ei, kolmandas, ei, neljandas toas, kõrgel katuse all, läbi lagede ja seinte tuleb ta nüüd siia, igavesti paigalpüsiv kumin, ajatu täiesti. On kohal nagu tolm ja lõhn, ampiirstiil, alla vajuv kleidivolt, muutumatult valge näoovaal ja silmavaade, rangelt stiliseeritud, sest kõik see ongi stiil, olemine jalanõudest enesetappudeni. Leierkastimängijast kindralite õueballini.

Muidugi on Sagittariuse toas kõik teisiti. Valguse murdumisnurk ja vari teine, eesriided teised; hääl, mis paigalseisvana sisse imbub, ei tule enam läbi nelja seina, nelja kambri, ülevalt lae alt. Pole ka kuminat, sest pole klaveritki, ei domineeri ka vaige siin; ei kirjutata hanesulega laekaäärel kaugele armsamale, sõna on lühem ja öeldakse lihtsalt: Weib, was weinst du? Pole enesetappudelgi suuremat mõtet, elatakse niikuinii surmas; sõjaväed ei liigu kaugetes kaartes õilsatelt sõjaväljadelt uhketele vastuvõttudele, lüüakse siinsamas, tapetakse, röövitakse, põletatakse lihtsalt ja asjalikult. Surm on kaotanud esteetilise väärtuse, on sissesööbinud nagu koi ja rooste, tüütab. Domineerib pruun. Kusagilt kõrgete võlvide alt kostavad õhtuhämarad kaebelaulud Issanda kiituseks. Ripuvad külmunult õhus.

Kuid me ei jõua - ja pole vaja ka - kõiki neid tube läbi käia ; joosta Sagittariusest Bachi, Bachist Haydnisse... jne., nautida Mendelssohni salongi ja kombata käega Wagneri muinasheroilist siidhommikumantlit. Niikuinii on juba selge, mis siin sünnib. Oleme kontsertideks ümbernimetatud mööblinäitustel ju kaotanud omaenda immanentse kohaloleku. Muusika on minetanud taktitunde ja loob loo. Takt, see m i n a, on muutunud teemaks ja on nüüdsest peale m e i e. Ja sellega on kõik teisiti. Miski pole kaelamurdvam kui see viimane hüpe minast meiesse. (Üleminek minast sinasse või temasse on selle kõrval lapsemäng.) Meie kannab maski ja nimetab end vaimuks (Geist).

Taktilöömisest ja taktimõõdust (hilisemast ja varasemast) abstraheerituna, seisvana, sumukslöödud ajas on muusika igavesti pealetulev lugu - miim. Aeg jätab tantsu ja räägib, midagi on tal ütelda, see ütlemine on pikk ja möödapääsmatu nagu ütlemises-olemine ise ja mõni nimetab seda olemissõnaks - ontoloogiaks. Näiliselt on ta aja-lugu, maskiks stiliseeritud toad, mis võiksid kuuluda ajaloomuuseumi koos-seisu.

Mina on surnud, sest ta on surelik inimene traditsioonis, kes minana iseendasse, oma puhtasse takti ja tema löömistantsu enam tagasi ei pääse - jääb temasse kinni; kannab vaimsuse maski ja võib end ihuliseks mõelda ses lõpmatus loos, vaimumiimis.

Ning ometigi jätkab muusika endises taktis (taktist takti) ja lööb aega nagu puhas mina hic et nunc. Ja jälle lööb ta end sellega surnuks, jutustab end vaimu- ja ajalukku ümber, kuigi kõik see on ju mõttetu, vähemalt ülearune. Sest siin, muusikas, ilma ainsagi sõnata ilma ühegi loota, puhtalt, ilma maskita, on ta korraga ajas kui igavesti taktilöövas surematus minas ja meie kõigi ühises surelikkuses - iseendas.

Ainult muusikas on see igavene mina ja surelik meie kui vaim üheskoos ja ilma ainsagi seletava sõnata kohal.

See õhtune seinatagune klaverimäng - kes seda veel mäletab, teab, mis on aeg oma absoluutselt vastandlikes kehastustes ja tantsib temas. Või mõtleb meie õhtusi surmamõtteid. Tema kuuleb selgemini kui keegi teine, mis on aeg, ja midagi ei ole temale seletada.

1

2018-03-05